Ausalt öeldes olen ikka veidi hämmingus (kuid mitte üllatunud), kui proua Angela Merkel ütleb, et tapmine on väga hea asi. Samuti on kummastav, kui NATO õhujõud püüavad sihipäraselt tappa Hr Gaddafit. Nii nagu tapeti Saddam Husein. Või Dudaev.
Riiklikult legaliseeritud (riigijuhtide?) tapmine -ja sellele kaasakiitmine -on tõeline kübaratrikk, sest rahvale korratakse iga päev, et kaasinimese elu on väärtuslik ning tema puuduste või eripärade sallimine on kohustuslik. Kõigile inimestele tuleb anda võimalus seista sõltumatu ja erapooletu kohtu ees. Kedagi ei tohi tappa. Tapjad on kurjategijad. Meie ei tapa. Meie oleme eurooplased! Ja siis korraga -dadaa -on Angela elevil ja rõõmus Bin Ladeni tapmise pärast ning kõik Armanit kandvad Euroopa riigijuhid hõõruvad heameelest käsi...- "Me tapsime ta! Ta on surnud! Surnud!!!"
Kriminalistid on arvanud, et inimene, kes korra tapab, teeb seda järgmine kord juba palju kergekäelisemalt.
Jah -Bin oli vaenlane. Vaenlased tapetakse. Ent sellisel juhul tulebki nii öelda: me tapame oma vaenlased ja me ei hooli nende õigusest elule ja sõltumatule kohtule. Meie -eurooplased - ei kaitse mitte inimeste õigust elule ja enesemääramisele vaid oma kultuuri ja ühiskonda. Me laseme põhja kõik Itaaliasse pürgivad Maroko kaluripaadid. Me paneme islamistid vangi hoolimata nende õigustest. Me lükkame terroristide majad buldooseriga kokku ja karistame nende sugulasi. Me teeme mida vaja on teha.
Me kaitseme Euroopat -mitte inimesi!
* * *
Sest kui see ei ole nii, poleks Angela tohtinud teise inimese tapmist heaks kiita. Kuid kõige naljakam on see, et taoline õiglusevajadus on ilmselt omane vaid põlluharijatest väikerahvastele. Ilmselt ei saa "kultuurrahvad" prantslased-itaallased -britid üldse arugi, et nende retoorikas ja tegudes on vastuolu.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti