Mõned valmistuvad millegiks

Laupäevane õppus oli äärmiselt intensiivne. Laskeväljale paigutati ebakorrapäraselt tõusvad-langevad märgid (distantsidele 100- 300m) + kaks Carl Gustavi alakaliibri jaoks mõeldud t-l märki. Kolme MG 3 jaoks rajati liivakottidest positsioonid laskevälja servale. Idee oli hoida "vastane" võimalikult maas -mis eeldas täpset ja pidevat tuld -mis omakorda eeldas kiiret ja pädevat tegutsemist - mis oli saavutatav vaid tõrgeteta toimiva laskemoona kohaleveo ja sujuva rotatsiooni abil... (hõlmates ka meeste häid oskuseid relvade laadimisel jmt).

Kuulipildujad hakkasid laskma kuskil kella 10.00 ajal ja lasid väikeste katkestustega pidevalt kuni 21.00ni (padrunikesti koguti hiljem kokku 2 kartulikotitäit). Ausaltöeldes tekitas see pisut ängi, et hoolimata tunde kestnud intensiivsest tulistamisest ja positsioonidele kuhjuvatest kestahunnikutest, oli ikka veel läikivates kuhjades ootamas laetud padrunilinte. Laskemoonaüliküllusest tingitud hiilivat masendust aitas natukene leevendada vaoshoitud rahulolu kuulidest ülespaisatud tolmupilvedest ning headest tabamustest.

Teatud hetk tekkis olukord, kus keegi ei viitsinud kuulipildujaid enam lasta ning ülemad pidid mehi lausa sundima (Priit, pagan! Kus sa kolad?! Sinu kord on kuulipildujat lasta! Mis tähendab, et sa alles lasid?! Lased veel! Harjutamine teeb meistriks!). Sama seis oli ka CGdega, mida 2 lahingpaari vaheldumisi positsioonile tassisid (loomulikult joostes!) , laadisid ning lasid. Kogu tegevus käis aja peale, sest "tankid" (tõusvad-langevad märgid) ilmusid nähtavale liigagi kiiresti ning ettearvamatult. Nii nagu tankitõrjemeestele kohane, laeti ahjutorud maja nurga taga ja juhul, kui ümber nurga piiludes silmati sihtmärki, lidusid higised ja ähmis mehed oma laskepositsioonile ning sooritasid kiiresti tabava -või ebatäpse -lasu. Seejärel täristas abi moepärast paar uljast valangut "katteks" tanki suunas ning lidus ruttu-ruttu laskuri kannul tagasi maja nurga taha peitu.Mingit puhkust see loomulikult ei tähandanud sest sedamaid ilmusid uued soomukid ning ahjutoru oli vaja jälle laadida ja positsioonile vedada.

Selline pidev rassimine võttis linnavurled mõistagi üpris võhmale. Samas oli kõrge tempo äärmiselt pedagoogilise mõjuga, sest kinnistas lihasmällu ja meelde tegutsemiseks vajalikud toimingud ning käsklused. Vähemalt täna -pühapäeval -tundub küll, et Carl Gustavi ja MG 3 laskmine on sama lihtne nagu õhtune hammastepesu või vorstivõileiva tegemine.

Siis söödi. Vahepeal hakkas sadama tihedat vihma.

Just sel ajal jaotati üksus jagudeks (2 jagu lasid pidevalt MG3-sid ja CGd), ning hakati harjutama liikumist pooljagude, lahingpaaride ja üksikvõitlejate kaupa (seda äärmiselt nõudlikku ja huvitavat protsessi suunas ja juhtis oma asjalike nõuannetega üks Iraagi-Afganistaani sõjahunt) . Mõneti üllatuslikult selgus, et liikumine nõuab päris palju ajutööd (näiteks, et formuleerida üheselt arusaadavaid käske jmt) Ilmnes ka, et sõdur peab valdama mitmesuguseid geomeerilisi ja matemaatilisi mõisteid ja süsteeme ning neid kohkumatult kasutama (sisuliselt kujutab see endast midagi sellist, kui sa püüad arvutada integraali ajal, kui sind ründab vikatiga relvastatud vihane naabrimees).

Märjas heinas ja liivas sumades selgus taas, et elu alus on selge mõistus ja matemaatika.

Päev lõppes eriti suurejooneliselt ja pompöösselt, sest sõdurid kamandati õhtupimeduses veokitele ning sõideti kolonnina aeglaselt läbi laskevälja (korduvalt, sest laskemoona oli ikka veel üle). Taevasse lendasid valgustusraketid ja süüdati suitsupadrunid ning ööpimedus täitus trasseerkuulide ja relvade suudmeleekide ebamaisest tulest.

Mehed olid suitsust, laskmisest, paukudest ning silme ees lahtirulluvast tulevärgist lummatud ning elevil. Kusagil kaugel -seal, kus paistis linnatulede kuma -puhkasid esimest ööund meie armastatud...