Hiljuti oli üks ülivõimas kogemus. Juhtusin metallifirmasse, millega olid seotud pisut segased seigad ning kahtlustasin, et "ilmselt ei tea tüübid asjast midagi". Astusin sisse kõlekülma kaarhalli ning leidsin töödejuhataja (pangaonud ütleksid "tegevjuhi") väikesest räpasest "kontorist", mille viltuvajunud dokumendiriiuleid kattis peenikene tolm ja seinu plakatid bikiinides naistega. Töödejuhataj oli õlises ja määrdunud tunkes ning luges laua taga mingeid pabereid. "Aa...Teie..." ütles ta pead tõstmata. Ta luges lehekülje lõpuni "Noh, asume siis asja juurde...!".See mees oli kõige teravam ja pädevam mees keda ma üle hulga aja näinud olen. Lisaks oli ta pehmelt öeldes modellivälimusega ja äärmiselt arukas ning kiire mõistusega. Oli töötanud Iirimaal ning valdas nii inglise, kui soome keelt. Mõistsis väga täpselt masinaehituse ja vastavushindamistega seotud problemaatikat jmt.
Ta teeb rasket ja karmi tööd külmas, tahmases ning kõledas kaarhallis keset tühermaad. Masinad mida ta koos oma meestega teeb müüakse välismaale -raha jääb aga Eestisse. Seda sama raha tahaksid kõik pangaonud enda valdusesse saada. Kõik tahavad sealt matti võtta ja sellest rääkida. Seda raha hüpitab pihus Äripäev ja sellest paiatab lugusid meie peaminister.
Kuid mehed seal tühermaal ei lähe kellelegi korda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti