Meil on Eestis selline bänd nagu Ewert and The Two Dragons. Teevad vist täitsa adekvaatset muusikat (oletan, kuna ma pole asjatundja). "Noh, tublid poisd, et pilli mängivad" mõtlesin alati tunnustavalt, kui mõnda nende lugu juhtusin kuulma "Las lammutavad...".
Kuid eile ütles Vikerraadio usutluses üks ansambli pillimeestest (vist kitarrist) välja asja, mis vere keema ajas. Tegemist oli vastusega küsimusele, kas bändil on olnud mõttes ka mõnda emakeelset lugu teha: "Ausaltöeldes pole me sellele isegi mõelnud, sest kuna me mängime bluesi (ja veel midagi) siis eesti keeles ei ole võimalik tõelist bluesi laulda. Blues kõlab kõige paremini ikkagi inglise keeles..." -midagi sellist. Idee oli, et eesti keeles lauldud blues on oma kõlalt kõlbmatu.
Selline jutt ajab ausa eestlase kohe patja peksma.
Ok, ma saan aru, et ingliskeelne blues võib tõesti kõlada sujuvam või harjunum, kui eestikeelne. Aga see ei tähenda, et eesti keel ei KÕLBA bluusilaulmiseks (kuid just seda Ewert and The Two Dragons -i vennikene teatas). Esiteks -mis on blues?
Blues on rahvamuusika. Töömeeste muusika. Proletaarne. Lihtsate inimeste muusika.
See, et Ewert and The Two Dragons on sellest mingit elitaarset muusikažanri tegemas on nende oma viga. Bluesi võib -ja lausa tuleb! -laulda ükskõik millises keeles. See ongi bluesi mõte!
Teiseks võtab Ewert and The Two Dragons ühte ritta kõigi ennasttäis baltisakslastega, kes arvasid, et eesti keel on nii labane nähtus, et ooperit ja operetti -ning klassikalist kirjandust -pole VÕIMALIK selles keeles esitada ega kirjutada. Kui meie esivanemad oleks sellist jama uskuma jäänud ja tõe pähe võtnud, kõneleksime me kõik kenasti saksa keeles. Kaasa arvatud Ewert and The Two Dragons.
Ühesõnaga mehed, ärge ülbitsege! Mängige pilli ja looge muusikat, aga tehke asjadel vahet.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti