Avastasin kunstiilmas uue huvitava ilmingu (noh -tegelikult on see muidugi juba ammu olemas olnud). Kunstnikud ei viitsi enam isegi muljet jätta, et nad on midagi maalinud -vaid veavad kohale teleka ja kuvavad oma pildi teleka abil. Telekas võib aga teha mida-iganes. Ükski vähegi arukas maalikunstnik ei raiska oma aega ja mõttetööd millelegi nii primitiivsele nagu "natuurist maalimisele" (muide, kuigi see võib tunduda imelik, siis isegi selline anarhist nagu Monet maalis otse looduses). Tänapäeval tegelevad sellise maavillase tegevusega ainult tänavakunstnikud ja üksikud äärmuskonservatiivid. Kõik ülejäänud maalivad fotode põhjal või töötlevad fotosid arvutis ning kuvavad saadud kujutise kangale -mis seejärel pildi järgi värviga kaetakse. Mitte et tulemus kuidagi paha oleks, ent mind häirib asjaga seotud kergemeelsus.Kunstnik -va nadikael -toodab tehnilisi vidinaid kasutades oma taiese siuh-viuh valmis ja seab selle siis publikule vaatamiseks välja. Ja ootab publikult süvenemist ja mõttetööd. Pühendumist ja mõistmist. Analüüsi ja arutelu. A ise ei pinguta eriti üldse...
Mis toimub, ah? Kas see pole pettus? Sama hästi võiks ju ka publik pildikuhugi aparaati skännida ja statistiliste parameetrite alusel arvutil seda analüüsida ja hinnata lasta. Ja esitada siis "enda arvamus". Umbes, et nagu küla kutsule, nii kutsu külale...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti