Mulle öeldakse, et ma olen kujunenud valesti. Mind on kasvatatud jäikades soo-raamides ning minust on saanud oma tundeid varjav, kasina sõnavara ning juba ette programmeeritud autoritaarse käitumisega mees. Ma saan teada, et tehes oma igapäevast tööd, diskrimineerin oma naiskolleege, kes saavad väidetavalt vähem palka, kui mina. Mis veelgi pahem -ma saan teada, et olen jõudnud oma sotsiaalsele positsioonile tänu sellele, et mind eelistatakse naistele. Juba lasteaias eelistati mind tüdrukutele (kuigi just tüdrukud olid "head" ja poisid "pahad"). Samuti koolis (kuigi meile toodi eeskujuks tublisid viielisi tüdrukuid sest me käitusime mitterahuldavalt ning ka hinded olid tüdrukutest kehvemad) . Ning loomulikult ülikoolis -rääkimata tööelust (kuigi kõik personalijuhid on naised).
Vähe sellest. Kuna ma olen juba kord soorolli poolt rikutud, kannan ma edasi sama needust -kasvatan oma lapsi valesti ning ei suuda nendega normaalselt suhelda. Ma väldin kõiki majapidamistöid, võõristan koristamist, kohustusi ning väikeseid lapsi. Samuti alavääristan ja alandan ma igapäevaselt naisi -oma suhtumise, jutu, käitumise ning NB! -tohutute nõudmistega! Seejuures olen ma purulaisk ning ei viitsi end liikutada seetõttu, et pean enesestmõistetavaks, et naised peavad rohkem tööd tegema, kui mina (= kuna ma olen mees).
Enamus minu tegevusi ja huvialasid on sisuliselt valed ning arendavad minus vaid ebasoovitavaid vägivaldseid ja emotsionaalses mõttes primitiivseid omadusi: (konkureerimissoovi, hierarhilist käitumist, soostereotüüpe, riskivalmidust, labast huumorimeelt jmt).
Ma pean tundma end süüdi ning tahtma end parandada.
Ma oleksin pidanud lapsepõlves rohkem nukkudega mängima (mängisin niigi päris palju, sest aitasin õel nukumaju sisustada, pabernukke riietada jmt. Samuti tuli koos tema sõbrannadega kodu mängida -tõsi küll -olin alati isa või sõduri rollis). Oleksin pidanud lisaks ema rätsepatöö vaatamisele ja kriidiga kangale joonte vedamisele ka ise riideid õmblema (kuigi ma õmblesin käsitsi mitu vatiiniga täidetud Sipsik-tüüpi nukku ning tegin täiesti ise pikkadest velvetpükstest normaalsed põlvpüksid). Tundub, et oleksin pidanud hoovis poistega kaklemise asemel põgenema, nutma puhkema (nutmine maandab stressi) ja hiljem mingitele teistele poistele ja tüdrukutele (ja emale) oma haavatud tundeid kirjeldama. Õige oleks olnud hirmu tundes ära joosta, mitte seda ületada ja enda otsusele kindlaks jääda. Ma poleks pidanud Toompea kõige järsemast nõlvast liugu laskma ega ronima Schnelli Tiigi kõrval asuvatesse pimedatesse käikudesse. Samuti poleks ma pidanud jääma Väikse Marko kõrvale, kui meil tekkis arusaamatus hulkvel olnud venelastega. Ning tookord, kui suuremad poisid mu sõda mängides puu külge sidusid ja vedrupüstolist hõõguvate oksatukkidega lasid, oleksin pidanud reetma meie laagri asukoha -keegi poleks ju tohtinud mind hukka mõista, sest mind sunniti ja lausa piinati.
Aga ma ei teinud seda. Ma nutsin, -aga alles viimases hädas. Ma ei reetnud ega kandnud keelt. Ma ei jooksnud ära vaid jäin paigale. Ma surusin maha oma hirmud ning püüdsin näida vapram, kui ma sel hetkel tegelikult ehk olin. Sest ma tahtsin olla julge, kartmatu, hea kaaslane ning usaldusväärne seltsiline nii heas, kui halvas.
Kuid nüüd öeldakse mulle, et see kõik oli vale...
* * *
Kuulge, see kõlab ju pisut skisofreeniliselt, kas pole?
2 kommenttia:
@GSElevator: #1: Women get paid 75¢ on the $1 compared to men. Mathematically speaking, that sounds about right, if not generous.
Mina pooldan muidugi võrdset, ausat ja tööpanusest lähtuvat tasustamist. Samas ei tasu unustada, et 95% tööõnnetustest (ka surmasid) juhtub meestega, mis peaks tähendama, et mehed teevad ohtlikumaid töid ja peavadki selle eest suuremat palka saama. Kuigi tegelikult tahaksin ma näha täpset eesti statistikat, kust selgub, et ühesuguse ametikoha korral makstakse naisele väiksemat palka. Samuti tahaks teada kuidas see erinev palk kujuneb -igaüks sõlmib ju oma töölepingu ISIKLIKULT.
Lähetä kommentti