Sain hiljuti järjekordse ilmutuse osaliseks, kui külastasin sellist ettevõtet nagu Viro Tools. Ettevõttes toodetakse survevalu meetodil kõikmõeldavaid igapäevases elus kasutatavaid plastikvidinaid.
Mulle näidati tavalise plastikust riidepuu valmistamiseks vajalikku valuvormi, mis oli ristkülik mõõtudega 70x50 cm ning valmistatud 2 cm paksustest terastahvlitest, kus asus hulk ventiile, õnarusi ning uurdeid. Vorm peab vastu pidama rõhule üle 1000 atm. Tavalise mõttetu McDonaldsi jäätiselusika valuvorm maksab suurusjärgus 25 000 Eurot. See on täiesti pöörane!
Selleks, et Eesti disainer saaks toota mõnda väljaarendatud plastikust pisividinat, tuleb tal tellida valuvorm mille miinimumhind algab 5000 Eurost (+ CAD programmis 3D mudel jmt).
Nagu selgus vestluses Eesti Disainikeskuse esindajaga, on tootmise pöörane kallidus ka üheks põhjuseks, miks tähendab mõiste "Eesti Disain" tegelikult käsitööna toodetud asju. Eesti disainerid ei suuda omavahenditega tööstuslikku tootmist käivitada. Mistõttu on nad sunnitud oma ideed teostama kadakast ja dolomiidist, ning halva mängu juures head nägu tegema ja jahuma midagi taaskasutusest ja ökoloogiast. Kuigi tegelikult pole teisiti lihtsalt võimalik.
Mis viib nentimiseni, et kui Eesti Riik tõepoolest väärtustab eksporti, omamaist tööstustoodangut ja disaini, oleks vaja heade ideede käivitamiseks algfaasis sarnast mehhanismi nagu on Kultuurkapital.
Keegi tuleks täiendavalt maksustada. Kui kulturnikuid aitavad rahahädast välja alkohoolikud ja mängusõltlased, võiks tööstusdisaini rahastada sporditarvete müügile lisatava maksu abil (kuna sportlased kasutavad igasuguseid keemilisi tehnikavidinaid).
Seni, kui seda süsteemi ei juurutata, jääbki Eesti Disain kuskil tabureti peal soojapuhuriga tehtud lambivarjuks.
* * *
Vaatan nüüdsest McDonaldsi ühekordseid nõusid suure aukartusega.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti