Kohtusin Prisma parklas Sõbra ja tema 8a pojaga. Mõlemil olid käes lilled. Minu entusiastlik märkus lillede aadressil tõi sõbra näole virila naeratuse: "Jah, lilled...-naine tegi hommikul stseeni, et lilli pole. Ärkas üles ja nõudis kohe, et kus on lilled...". Ka Poiss oli kuidagi nukra olemisega ning vaatas mõtlikult enda käes olevaid tulpe.
Nägin sõbra löödud olekust, et see "stseen" oli pisut enamat, kui lihtsalt sõbralik nöök. Arvatavasti oli see süüdistav õiendamine ja manipuleerimine hoolimise-teemadel. Küllap sellest, et puuduvad lilled on märk sõbra ükskõiksusest jne. Ilmselgelt rikkus naine koduse meeleolu terveks päevaks -rääkimata juba sellest, et järgmine kord ostab Sõber lilled enam mitte hoolimisest -vaid hirmust ees terendava peapesu ees. Lisaks tekib mehes kahtlus, et naine hoolib TEMAST vähem, kui kalendris märgitud kuupäevast. Mehe elukogemus ja loogika ütlevad, et "sõbrad üksteisele nii ei tee. Sõprus on tähtsam, kui ununenud kuupäevad või purunenud asjad".
Mul oli kahju neid näha. Mingit rõõmu nendes lilledes ei olnud. Lihtsalt raha eest ostetud asjad...
* * *
Miks ei oleks võinud jätta isale lillede ostmiseks pisut rohkem aega? Kuhu Isa need lilled peitma oleks pidanud, et nendega kohe päikese tõustes esineda? Trepikotta? Õue põõsa alla?
Mt 23: 17 öeldakse -te rumalad ja sõgedad! Kumb on suurem, kas kuld või tempel, mis kulla pühitseb?
Ehk siis tõlgitult -kumb on olulisem, kas sõprus või lilled, -mis peaks ju olema sõpruse kinnitus?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
1 kommentti:
Ma mõtlen selliseid mõtteid igal emadepäeval/naistepäeval/valentinipäeval neid õnnetute nägudega paaniliselt ülikalleid lilli ostlevaid inimesi vaadates. Kurb on. Lilled on armsad, aga nad peaksid tulema südamest. Ja kuupäevad ei ole olulised, nagu ka hinnasilt mitte. Kahju on, kui mingid rituaalid muutuvad olulisemaks kui suhted...
Lähetä kommentti