"Teraapia" on postmodernistlik võlusõna

Hmmm...
Nagu ikka, vaatasin poes üle üksnes ajakirjade pealkirjad ja silma jäi mingi jutt, kus räägiti valgusteraapiast.
See tuletas meelde, et alles äsja olin lugenud juttu lõhnateraapiast (samal ajal, kui see fakt mulle meenus, eksles pilk köögiviljaletile -seal olid rohelised viinamarjakobarad -ja ajju ilmus täiesti ootamatu mõiste nagu "viinamarjateraapia").

Mis värk nende teraapiatega õigupoolest on?

Näiteks, kui ma esimest korda kuulsin värviteraapiast, pidin ennast imestusest lausa hingetuks ohkima. Mida hekki?!! Värviteraapia?!! Seejärel kuulsin naeruteraapiast. Kallistusteraapiast. Tööteraapiast. Kunstiteraapiast. Delfiiniteraapiast ja hobuteraapiast. Mingid vennikesed karjuvad üheskoos...Minu hämming iga taolise uue teraapia suhtes muutus ajapikku järjest nõrgemaks. Nüüdseks olen juba täitsa arusaaja -jajah...no las inimesed asjatavad...küllap on abiks ikka...

Aga tegelikult on kõik väga kahtlane. Seda teraapia-mõistet kasutatakse liiga suvaliselt. Tundub, et kui ma nimetan oma lõbu, luulu või kinnisidee teraapiaks, muutub see paugupealt millegiks väga peeneks ja teaduslikuks. Millegiks, mida Euroopa Liit tahab toetada ja mille eest raha anda.

Toome näite. Oletame, et keegi tegeleb millegi sellisega, mida ühiskond üldiselt võõrastab. Näiteks meeldib talle võõrastest akendest sisse piiluda. Kui ta teeb seda üksi ja omapäi, on see igal juhul perverssus. Mingi haiglaslik nähe. Ent, kui ta moodustab grupi ning loob piilumisele teraapilise (pseudoteadusliku?) kontseptsiooni, muutub piilumine hoopis millegiks muuks -see muutub vaatlusteraapiaks.

Ja kõik on õnnelikud. Inimesed tegelevad eneseabiga. Väga tore!
* * *
Veider ju tegelikult?