keskiviikkona, elokuuta 05, 2009

Spordisaalis toimuvast saaks suurepärase seebika

Astudes sisse spordiklubi uksest, on hea teada, et avara fuajee, vastuvõtja kauni naeratuse, ja treenerite entusiastliku oleku taga peitub ka teine -hoopis teistsugune -elu.

1) Enamus treenereid on omavahel konkurendid ning võitlevad selle pärast, kelle treeningud on kõige menukamad. Üksteist räägitakse taga ja arvustatakse kasutatavaid tehnikaid ja metoodikaid. Treenerid jälgivad kiivalt, kelle treeningajad langevad suurima külastatvusega aegadele. Ebaedu kaastunnet ei pälvi.

2) On olemas suur kontingent treenijaid -nii mehi, kui naisi -, kes valivad oma treeningud treeneri välimuse järgi. 

3) On olemas inimesed, kes riietuvad "spetsiaalsel moel" ja kasutavad jõulist meiki, et treenerile enda välimusega muljet avaldada. 

4) Osad inimesed haisevad eriti lämmatavalt (higi!), ja treenerid püavad neist eemale hoida. Infot tuntud haisejate kohta vahetatakse omavahel.

5) Mõned külastajad usuvad, et treener on neisse armunud.

6) Mõned saali-sportlased püüavad luua suhteid teiste treenijatega.

7) Treenijad jälgivad teiste saalisportlaste riietust ning püüavad riietuda viimase malli kohaselt. Väga halb maitse on kasutada samasugust spordisärki, kui kellegil teisel!

8) Tõsise ülekaaluga inimesi vaadatakse kaastundlikult ja pisut parastavalt. 

9) Mõnede inimeste enamus ajast möödubki vaid spordisaalis, juuksuris ja solaariumis. Nad suhtuvad üleolevalt neisse, kellel pole see võimalik.

10) Ah jaa -mõned mees-saalisportlased sätivad ennast tagumisse ritta, et saaks paremini jälgida esimestes ridades olevaid naisterahvaid...

* * *
Loodetavasti aitab ülalolev nimistu paremini orjenteeruda spordisaalide miljöös ja tavades. Head spordituju kõigile!

9 kommenttia:

Anonyymi kirjoitti...

Ma kirjeldaksin siinkohal ka ühte liiki: spordipede (liigi nimetuse II pool ei näita seda, mida võiks alul arvata :))
Spordipede saabub spordihalli liibuvates spordiretuusides (firmakad, ofcourse ja spetsiaalselt just selle spordiala harrastamiseks ning mida liibuvam seda parem - lihaste mänglemine on siis hästi näha), liibuvas spordipluusis (pikkus maksimaalselt, kordan, maksimaalselt nabani) ja jalgade otsas on spordipedel tossud, mille paelad on NB! (hästi tähtis) lahti. Spordipedel on õlal suur spordikott, kus sees tavaari ühe korraliku pühapäevaspordiga tegeleva pere jagu, aga ta kasutab sealt ainult suurt firmalogoga käterätti (näo puhastamiseks) ja joogitopsi (ikka selleks, et väärtuslik jook õiges koguses joodud saaks). Spordipede kõnnak on üleolev (võrrelda räpimeeste loivamisega), pilk hägune ja oma teel tervitab ta peaaegu kõiki, keda näeb. Enne, kui ta sportimise kallale asub, seob spordipede kellegagi juttu ajades ja valjult naerdes kinni oma tossupaelad ja sätib endale külge vajalikud aksessuaarid: pikkade juuste puhul peavõru või -pael (a'la Beckham), randmele kinnitab spetsiaalse spordikella (lõikude jooksmisel peab aega ju saama võrrelda ja pulsisagedusest peab kogu treeningu ajal ülevaade olema), kui on olnud väike trauma, siis kuulub lisade hulka ka spetsiaalne liigesekaitse (asukoht varieerub, sõltub haigest kohast) ja eriti raskel juhtumil supsab spordipede oma liibukate salataskusse MP3 mängija, kuhu on laaditud kõik sportimist innustavad lood. Ja siis spordipede treenib. Iga pisemagi pingutuse järel ta istub raja kõrval ja lõdvestab lihaseid, samal ajal ilmtingimata kellegagi rääkides. Pingutuste vahel teeb spordipede hoogsalt sportimist imiteerivaid liigutusi ja mõõdab kissis silmadega kõrgusi-kaugusi-vahemaid...(alistab neid mõttes). Treening möödub linnulennul ja ongi aeg treening lõpetada. Spordipede jaoks pole treening tähtis tulemuste saavutamiseks (kuigi seltskonnas ta tihti hoopleb mingite müstiliste arvudega nagu 0.55.27 või 6.74 või 2.03) vaid tema käib spordihallis sotsialiseerumas. Normaalsed inimesed käivad külas, pubis, poes, spordipede jõlgub staadionil, spordipoes või rahvaspordiüritustel. Ja kõik on teda näinud ja tunnevad ta ilmeksimatult ära

Asjadest kirjoitti...

Väga vinge analüüs! :D

Kaur kirjoitti...

Te ei ole vist ammu päris trennis käinud. Reaalsed (Tallinna) spordihallid selliseid inimesi ei sisalda.

Asjadest kirjoitti...

Jutt käis spordiklubidest, kus on trenažöörid ja jooksumasinad jmt. Kus tehakse rühmatreeninguid jne.

Teiseks -tuleb tähele panna, mis toimub. Jälgi inimesi ja hoia kõrvad lahti...

Lemmi kirjoitti...

vot ei tea, kus spordiklubis Sina ja anonüümne kommentaator käite, aga klubis, kus mina "lahtiste silmade ja kõrvadega" käin, pole küll siukseid asju täheldanud.
aga eks siis vahetage klubi, kui praegusega rahul pole : )

Asjadest kirjoitti...

Ma ei liialda üldse. Pigem vastupidi -näiteks jätsin mainimata, et gay-treenerite ette sätivad ennast gay-mehed...

Sellesmõttes on spordiklubis hästi huvitav, et mingi pidev elekter säriseb. Seebikas.

Lemmi kirjoitti...

no mis ma oskan kosta.
meil on kõigil alalistel treenijatel saalis välja kujunenud omad kindlad kohad whatever, kes treeneritest parasjagu treeningtundi läbi viib.

annushka kirjoitti...

anonyymi kirjeldus oli ju igati elurõõmsa ja entusiastliku inimese kirjeldus. see, et ta sporditegemise ja sletskondliku suhtlemise vahele veidi lihaseid eksponeerib, pole ju kuigi suur patt. mul on siukestest inimestest kahju, kes hambad ristis ja kulm kortsus sporti teevad, kaasinimesi tähele panemata. nad on kuidagi ummikus omadega. aga see spordipede on ju lausa lahe kuju!

spordiklubi seebikad on küll huvitavad. alati, kus on mingi teatud kontingent inimesi koos, tekivad seebikad. sest muidu on igav ju :)

Anonyymi kirjoitti...

Hei, minu spordipede tuvastus jäi tõesti ca kolme aasta tagusesse aega ja tegu oli ühe suure spordihalliga, kus igapäevaselt ja pidevalt on palju tegevust. Igas nurgas käis möll ja treening + koolilaste tunnid ja minu suureks rõõmuks (seda oli tõesti vinge jälgida) treenisid seal ühel suurel batuudil ka ekstreemsportlased. Aga tõesti, kui osata vaadelda, siis saab elamuse ka bussireisil töölt koju ;)