Täna oli halb õhtu. Ja ma kardan, et homne päev ei too midagi paremat. Ega nädal. Näib koguni, et aeg vaid võimendab ängi, mida paratamatus endaga kaasa toob.Tundsin end uusaastaööl häbiväärse silmakirjatsejana, kui pidin "head uut aastat!" soovima...
Blogi on mäng, et tegelikkust unustada.
Asjad ei ole hästi. Ja see kõik on kurb ja väsitav...
4 kommenttia:
Jah. Oli uskumatult halb aasta. Ja uus ei paista kaunimat palet näitavat. Raske on isegi loota, et ootamas on midagi paremat. Ja hea näo tegemine on kulutanud ära viimsedki jõuvarud, melanhoolia ja depressiivsus võtavad võimust ning mitte midagi ei ole hästi. Kõige hullem on, et unustamine ei tule enam välja, tegelikkus hingab kuklasse ka magades. Ja põgeneda ei ole kuskile...
Tõsi.
Tahaks midagi head öelda, aga ei oska..
Kõige pimedam hetk on vahetult enne koitu. Saba rulli, elul on kombeks asjad paika loksutada!
Lähetä kommentti