Mida kurikamõrvariga kohtudes veel teadma peab

Täna on telekoolis turvalisust käsitlev päev. Asume kohe asja kallale.

On enam, kui kindel, et iga naisterahvas on õhtusel tänaval selja taga samme kuuldes tundnud hirmu. Eriti veel, kui need on meeserahva sammud. Mõned naised elavad pidevas hirmus, et neid võidakse tänaval, parkimismajas, või trepikojas rünnata. Rõhuval enamikul on enesekaitseks kaasas vaid huulepulk...

Panen kirja mõned kasulikud näpunäited juhuks, kui huulepulgast pole abi:

1) Iga kurjategija valib oma ohvreid! Märgid, mida kurjategija jälgib võivad olla vaevu märgatavad: hirmu väljendav kehakeel, ohvri aimatav abitus (kurjategija soovib olla kindel, et ta suudab ohvrist üle olla -ning soovitavalt võitlust vältida), ohvri hajunud tähelepanu (kuulab Ipodi), ohver on üksi, hoiab käsi taskus või kannab midagi (kiire enesekaitse on raskendatud) jmt

2) vaata ohule silma! See tähendab, et kui sa tajud kedagi või midagi ohtlikuna -ära püüa jätta muljet, et sa ei karda -sa ei suuda kurjategijat petta. Selle asemel, et vältida selja taha vaatamist (kurjategija märkab kohe su ebakindlust!), pööra ennast otse ohu suunas! Hinda võimalikku ohtu ning, kui tundub asjakohane, jää paigale, kuni olukord on laabunud. Juhul, kui kõik on korras, jätka enesekindlalt teed. Ohule vastu pööramine annab kurjategijale selge signaali -mind ei saa ootamatult üllatada -ma olen ründeks valmis -ma olen valmis end kaitsma!

Ebakindlus, kõhelev kehakeel jmt on aga märk, et ohver kardab ning on kerge saak (ausaltöeldes on hirmu tundev ja seljataha vaatamist vältiv naine nii silmatorkav ja närviajav objekt, et ta lausa tõmbab endale tähelepanu! Isegi tavalises mehes tekib alateadlik soov seda hirmu veelgi suurendada...-mida sa kardad siin?!)

3) Jää "ei!"-le kindlaks! Kui keegi meesterahvas pakub sulle oma abi, ja sa otsustad keelduda -siis ära KUNAGI võta oma "ei"d tagasi ja ära lase ennast ümber veenda! Ei-st loobumist tõlgendab kurjategija, kui oma suutlikust end ohvri üle kehtestada. Ohver deklareerib, et ta on valmis kurjategijale alluma. Ta seab ennast ise ohvri positsiooni. Iga kurjategija mõistab seda koheselt. "Ei!" peab jääma alati "ei!"-ks! Tavaline abivalmis mees, kellele öeldakse "ei", aktsepteerib seda ning lahkub. Kurjategija jaoks tähendab see aga märki vastupanust -mis tuleb esmalt murda -või kui see ei õnnestu -siis loobuda. Ei-le kindlaksjäämine (vajadusel tõsta häält, karju, tõmba möödujate tähelepanu!) on esmane enesekaitse.

Mees, kes ei aktsepteeri naise "ei"d ning jätkab pealetükkivalt oma abi pakkumist, on turvarisk. Ta ei pea naise arvamust oluliseks ega hinda seda. Ta on oht.

4) Ära pea läbirääkimisi! Ohu puhul ära lasku kurjategijaga pikkadesse heietustesse -ära püüa "mõisa". Igasugused läbirääkimised on vaid kurjategija viis ennast kehtestada. Edasta oma selge sõnum ja jää sellele kindlaks: lahkuge! -ma ei soovi abi! -ma ei soovi suhelda!

5) Kasuta pipragaasi kiiresti ja ette hoiatamata! Juhul, kui olukord on niivõrd eskaleerunud, et pipragaas tundub kohane, tee seda välkkiirelt -ilma sellega eelnevalt ähvardamata! Enesekaitse eesmärk on ju kurjategija võitlusvõimetuks muuta (rünne tõrjuda), mitte muretseda tema enesetunde pärast! Piparagaas ei tapa...

6) Soovitavalt oma lisaks gaasile seaduslikku tulirelva ja õpi seda enne kurikamõrvariga kohtumist kasutama.

St -ära pane ennast lolli olukorda! Ära käitu rumalalt! Ära provotseeri oma ebaadekvaatse käitumise ja hirmuga kurjategijat ründama!