On's see siis tõesti tõsi, et on olemas kahte tüüpi inimesi -need, kes ei lepi valitseva ebaõigluse ja ülekohtuga, ning otsustavad olla põikpäised ja vastuhakkajad -ning need, kes -viidates asjaoludele -on valmis muganduma ja painduma?
Esimesed peavad taluma neid paratamatult tabavat õnnetust ja häda (ning vahel ka surma) sellal, kui teised libisevad elust läbi nagu nuga võist -unustades peagi isegi pisut süüdistava südametunnistuse? Nad on ellujääjad. Nende valik on ellujäämine. Ning just nemad kirjutavad ajalugu ning räägivad enda versiooni toimunust.
Need aga, kes ei taha painduda -mida peetakse enamasti ka rumaluseks -lähevad katki. Ja sellest mida nad mõtlesid, tundsid ja lootsid räägivad teised -ellujääjad.
Kas see pole ebaõiglane? Miks see on nii?
3 kommenttia:
On tammed ja on pajud. Tuul piitsutab iile üle välja ja paju paindub vastu maad. Ta on peenike, kuid sitke, ta jääb ellu, sest on paindlik. Tamm on tugev, juured sügaval mullas, ei kenuta ta kaela tuule võimu ees, ta seisab püstipäi ja jääb ellu - sest ta on tugev. Kas üks on teisest kuidagi parem, üllam või imposantsem? Iseenesest ju mitte. Aga paljud luuletused ülistavad paju paindlikkust?
Me oleme need, kes me oleme. Kas on mõtet püüda painduda, kui keha on tammine? Või seista sirgelt tuule tuustimise käes, kui oled painduv ja peenike? Või olla tammena pahane paju peale, kui temale osaks saav tuustimine ei ole nii purustav? Lihtsat teed ei ole. Aga enda südametunnistus on rahulikum, kui leppida, et tammedel ongi raskem. Aga nad on tugevamad. Ja nad püsivad kauem. Võibolla ei kirjuta me ise oma ajalugu. Aga see ei tähenda, et meie lugu ei teata. Õiget lugu. Mitte ametlikku verisooni.
Siiski on raske olla tamm keset lagedat tuulist välja...
Mulle tundub siiski, et tamm ei pruugi olla tingimata paks ja tugev. Ta võib olla hapramgi, kui paju. Ta lihtsalt ei suuda painduda -või ei taha seda.
Murdumine ja paindumine sõltuvad ju inimese hoiakust ja maailmavaatest? On inimesi, kes hoolimata oma nõrkusest, leiavad paremaks mitte painduda -säilitades aga oma eneseaustuse. Ja on neid, kes painduvad, et ellu jääda ja hakkama saada -hoolimata pakitsevast südametunnistusest.
Noor tamm ei ole ka suur ja tugev. Ja vanad pajud ei paindu nii hästi. Ja muidugi on puid rohkem kui kaks:) Aga painduda selleks, et ellu jääda... Olles seda kunagi teinud - enam ei teeks, olgu tulemuseks või murdumine. Elada saab vaid nii, et enda südametunnistus on rahul. Kõik muu on pikk vaevlemine, mitte elu...
Lähetä kommentti