Ei teagi, mis on...-vaatan veebist klippe sõjakoledustest ja küsitlen inimesi nende eduloo ja tulevikuplaanide kohta. Püüan justkui midagi välja selgitada. Millisena nad end elu lineaarsel skaalal näevad? On see naivistlik või asjalik nägemus? Kas kibestunud või rahulik? Lootusrikas -või ootuse kartus?Kas kujutlus "jätan endast jälje" on õigustatud või on tegemist pigem lapsemeelsusega? Kes on tegelikult võitjad ja kes kaotajad? Kas need, kes murduvad või need, kes painduvad? Kas pikk iga on õnnistus või needus? Kas "jälg" pole tegelikult midagi haletsusväärset -eriti vaadates raamatupoodides lasuvat tohutut autobiograafiate hulka? Kas Eve Kivi oleks peale oma kuulsaimat filmirolli pidanud avalikust elust tagasi tõmbuma? Või mitte? Kumb valik on parem -kas Eve Kivi -kes on ilmselgelt püüdnud "jälge jätta" või Anu, -kes seda teha pole püüdnud?
Palju küsimusi...
2 kommenttia:
Jälg jääb igaühest. Kui hakata ennast teistega võrdlema, jõuaks vaid ummikusse: mustris iga laiguke on osa tervikust. Me oleme kõik üks, osad suurest energeetilisest kogumist, vajalöikud just sellistena.Kui mitte ühele, siis teisele.
Anu all pidasin ma silmas muidugi Anu Saagimit.
Tiiu, ma ei ole kindel, kas teadmine, et "olen osa suurest tervikust" on väga lohutav teadmine. Eriti, kui inimene tunneb, et pole iseenda jaoks oluline.
Lähetä kommentti