Kirke Kangro jube sussikuhi (näituse arvustus)

Kristi Kangro näitus Tartu Kunstihoones osutus tõeliselt positiivseks räme-elamuseks. Ja seda mitte fotode tõttu, mis Kirke oli seinale kompunninud vaid jubeda installatsiooni tõttu keset näituseruumi põrandat (vt alumist pilti; nagu näete paistavad sussikuhja alt kellegi jalad).

Need meist, kes on pidanud puudutama laipu ja tegelema inimeste surnukehadega teavad, kuidas selline asi toimib. Taolise installatsiooni puhul on 2 võimalust -tegemist on kas elusa inimese jalgadega või on tegu mulaažiga. Selle kindlakstegemine on aga äärmiselt hirmus, sest sa ei või teada, mida sa kinganinaga jalga tonksates tunda võid. Põhimõtteliselt on võimalik, et peale jalaga nügimist kargab tüüp ootamatult susse laiali lennutades püsti. Ja see oleks väga piinlik ja ehmatav.

Ühesõnaga -enne nügimist tuli läbi elada tunnete ja instinktide virrvarr -mis jättis kogu muu näituse kaugele selja taha. Näitusel eksponeeritud fotod eritilisi värinaid ega mõtteid ei tekitanud -küll aga meeldis kommenteeriv tekst. Võimalik isegi, et Kirkel on mingeid kirjanduslikke andeid ja tast võiks tulla päris hea kirjanik (tüdruk suudab väljendada end selgelt ja ladusalt -ilma paduromantiliste lausekonstruktsioonideta).

Kokkuvõttes oli täitsa jube elamus. Respekt.