Fotode vaatamine on kurjast

Leidsin hiljuti tänavalt ühe üpris mõtlemapaneva teksti (loodetavasti laen pildid peagi üles). Seal räägiti fotode mõjust inimesele. Ja tegelikult olen seda ka ise märganud, et fotodega on mingi jama (jah, ma tean, et kõik fotoaparaadiomanikud tahavad nüüd püsti tõusta ja hakata kõnet pidama fotograafia "maailma avardavast mõjust" ja "hetke jäädvustamisest" jmt kräpist, mis võib köita ehk hellahingelisi koduperenaisi kuid mitte neid, kes püüavad asjade sisusse tungida).

Mida te tunnete, kui vaatate vanu fotosid? Fotosid surnud inimestest ja kadunud linnadest (linnatänavatest)? Oled sa õnnelik, kui vaatad oma kadunud vanaonu pilti? Või mingeid muid pilte võõrastest inimestest, keda enam ei ole. Kes elasid 100, 20, 10 aastat tagasi.

Paratamatult esitad sa endale küsimuse -aga milleks see kõik? Milleks nad elasid ja milleks surid? Ja milleks nad tundsid rõõmu ja muretsesid? Kas pole see nüüd tagantjärgi vaadates kõik tühine ja asjatu eluraiskamine? Kõik see püüdmine mingi parema homse nimel...eneseteostuse või ideaalide nimel -kohati isegi naeruväärne oma lapsemeelsuses...

Ning hinges võtab maad kahtlus, et parem on olla lihtsalt vaikselt. Elada oma pisikest elu ja lihtsalt vaadelda -sest maailm käib oma etteantud rada ja sinu olemasolu mõju selles on vaid näiline. Et see on vaid enesepettus ja illusioon...
* * *
Ajal, kui fotograafiat veel ei eksisteerinud, selliseid arutelusid ei tekkinud. Inimesed ei näinud surnuid. Nad elasid pidevas olevikus, mis oli vaieldamatult tähtis ning isiklikku sekkumist vajav. Minevik ja tulevik sõltusid igaühe fantaasiast ning nagu teada -pole meie kujutlusvõime kunagi liiga hea. Seega võib öelda, et ilma fotograafiata olid inimesed õnnelikumad, sest ei vaevanud end küsimustega mida nad nagunii lahendada ei suudaks. Selle asemel elasid nad "täiel rinnal" ning tegid seda mida tegid -esitamata tobedaid küsimusi selle mõtekuse kohta (=sest puudus ajaline perspektiiv). Nad ei pidanud oma olemasolu minevikuga kooskõlastama...