Inimesed ei ole oma uskumustes järjekindlad. Võtame näiteks hetkel meedias oleva juhtumi naisest, keda kahtlustatakse loomapiinamises. Lugeja loomulik reaktsioon on sellistel puhkudel pahameelt tunda, sest on enesestmõistetav, et "endast nõrgemaid ei tohi kiusata".
Ent, aga! Kuidas saab kedagi hukka mõista tubli materjalist-evolutsionist-ateist, kelle jaoks on tõe kriteerium vaid üksikindiviidi arvamus ning ühiskondlik kokkulepe? Tal puudub ju nö kõrgem moraalne ilmutus ning kõik sõltub kuidas kokku leppida.
Kokkulepe omakorda sõltub sellest, kes on tugevam, mis on kasulikum ning alati igihaljast sunni-faktorist. Mingeid muid "maailmast väljaspool olevaid" printsiipe pole ju olemas. Eksole.
Ja me jõuamegi päris huvitava tõdemuseni, et materjalist ei saa oma kaasinimesi loomapiinamises kuidagi hukka mõista, sest kõik sõltub läbirääkimistest ja enamuse otsusest -mis kehtestatakse küll seadusena, ent millel puudub universaalne moraalne tagamaa. Sellepärast ongi imelik, kui varmalt materjalistid-ateistid igasugustel teemadel oma pahameelt väljendavad, unustades ise, et neil puudub pahameeleks moraalne kontseptsioon.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
7 kommenttia:
Materialistil-moraalirelativistil on põhjust loomapiinamist hukka mõista siis, kui ühiskonnas, kuhu ta kuulub, valitseb üldtunnustatud kokkulepe, et loomapiinamine on moraalselt taunitav. (See norm on muidugi veniv. Inimahvi piinamine tundub halvem kui roti piinamine ja kassi või koera viletsates tingimustes pidamine tundub halvem kui sama asi sea või kana puhul.)
Idealistil-moraaliabsolutistil jällegi ei oleks põhjust loomapiinamist hukka mõista, kui tema moraaliautoriteedi püha allikas peaks juhtumisi väitma, et loomad on hingeta olendid, kelle looja on andnud inimese täieliku meelevalla alla kasutamiseks ja käsutamiseks.
Ongi vist nii, jah. Probleem ongi selles, et materjalistil on püsiv oht lüüa kokkulepetele käega, sest kõik teod on on oma olemuselt võrdsed. Idealisti rehaks võib osutuda aga tõepoolest mõne ilmutuse küsitava väärtusega sisu. On ju nähtud ja kuuldud neid juhtumeid...
Asjadest
Materialistil on püsiv oht lüüa käega ka liikluseeskirjale, sest mis muud seegi on kui üks kokkulepe :)
Need kokkulepped ei ole ju suvalised või juhuslikud (ja oma vastanditega võrdväärsed), neil on ikka mingi bioloogiline, psühholoogiline ja sotsioloogiline vundament.
Jah, justnimelt. Kuid mitte moraalne vundament. Põhimõtteliselt võid sa teha mis sulle meeldib, kui vahele ei jää. Ja veel üks oht. Kuna tegudele puudub nö kõrgem hinnang, ei ole olemas ka moraalseid, eetilisi jm pidureid. Ainus pidur on hirm karistuse ees.
Sina võid ju olla hea ja tore, ent on olemas neid, kes mõtlevad vaid omakasule -ning kuigi nad rikuvad ühiskondlikku kokkulepet -ei saa sa neid süüdistada valesti käitumises, sest õiget ja vale ei ole. On vaid ühiskondlik kokkulepe. Põhimõtteliselt ei ole isegi sinu asi, kas keegi mürgitas oma vanatädi ära (et pärandust saada) või mitte -sinu heaolu see ei puuduta. See on selle inimese eraasi. Kuigi -muidugi võtab ühiskond riigi kujul vanatädi ootamatu surma suhtes seisukoha -ent ta võib teha seda ainult ühiskondliku ohu võtmes -tädi mürgitamine pole hea, sest trendi levides võib see puudutada ka ülejäänud ühiskonna liikmeid. Ongi kõik.
Kuid tädi mürgitamine pole halb PÕHIMÕTTELISELT -sest materjalism ei tunne sellist asja nagu põhimõtteline hea ja halb. Tädi sureb varem või hiljem ning tema elul on väärtus vaid niivõrd, kui palju kasu ta suudab ühiskonnale tuua. Üksinda metsas elava tädi elu ja surm on täiesti tähendusetud -kui jääda rangelt loogiliseks.
Idealist-moralist võib sellises olukorras aga kohemaid teo koos kõige selle juurde kuuluvaga kähku hukka mõista -lähtuvalt saadud ilmutuse iseloomust. Samas jääb talle aga suur manipuleerimis -ja tõlgendusvõimalus, mis johtub ilmutuse politiseerimisest ja "kasulikuks mõtlemisest". Minu jutu põhiline mõte on see, et materjalistlikul ja ateistlikul maailmavaatel puudub universaalne indiviidi -ja grupiülene moraalivundament. Selleks võib olla vaid darvinistlik evolutsiooniteooria (+ mingi nn parteipoliitika) -ent me keegi ei tahaks selle teooria järgi TEGELIKULT elada. Samas ei eita ma idealistliku maailmavaate suuri pahupooli. Kuid neil on vähemalt millele viidata...
Asjadest
Et siis uskmatuid hoiab varastamast, vägistamast, tapmast ja loomi piinamast hirm kaasinimeste karistuse ees ja usklikke teadmine, et nimetatud teod on "põhimõtteliselt halvad"? Või hoiab usklikke ka tagasi kõigest hirm Kõrgemalt Jõult tuleva karistuse ees? Mis siin nii väga vahet on?
Ei ole ju nii, et ateisti jaoks "õiget ja valet ei ole". Õige ja vale määrabki kokkulepe, aga see ei ole mingi suvaline kokkulepe. Inimese soov elada, vältida valu, ennast aktualiseerida jne - see ongi see "universaalne indiviidi- ja grupiülene moraalivundament". Kuna keegi meist ei taha saada mõrvatud, lepime me kokku reegli, et tapmine on keelatud. Ja reegli rikkumine tekitab meis kui kokkuleppe osalistes pahameelt, isegi kui mürgitatav vanatädi on täitsa võõras, elab üksi metsas ja võib-olla on lisaks ahne ja kiuslik.
Väidetavalt on inimese kõlbelises arengus prekonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne staadium. Ma kaldun arvama, et need kehtivad enam-vähem ühtmoodi nii materialistide kui idealistide puhul.
Sellest, mida tähendab evolutsiooniteooria (pärilikud muudatused pluss looduslik valik) järgi elamine, ma aga ausalt öeldes aru ei saa.
Eh, ma ei rääkinud ju sellest kuidas asjad igapäevaselt toimivad vaid sellest kuidas nad loogikareegleid järgides PEAKSID toimima, kui kõik oma uskumustes järjekindlad oleksid.
Evolutsiooniteooria järgi elamine on see, kui inimene järgib vaid instinkte ja võibolla mingil määral ka hierarhiat.
Asjadest
Igasugu moraalil ja eetikal (nii ateistide kui usklike omal) on ju evolutsioonist tulenev(aja jooksul keskkonnatingimustega paremini toime tulekuks välja arenenud) põhjus. Mis omakorda tuleneb memeetikast/sootsiumist->bioloogiast->keemiast->füüsikast->matemaatikast (mänguteooria).
Lähetä kommentti