Juhtusin lugema kuskilt teksti, kus Arvo Kukumägi teatab oma alkoholitarbimise kohta, et "Ma ei kahetse midagi!".
Seda, et nad ei kahetse midagi, on öelnud veel mitmed teisedki -suhteliselt tuntud -persoonid. Näib lausa, et kusagil 40-50 eluaastate künnisel kohe lausa peab üldsusele teatama, et "Ma ei kahetse midagi!".
Mulle on selline kuulutus alati veidi kahtlane tundunud. Kuidagi liiga loosunglik ja lapsik.
Kuidas on võimalik, et 50a inimene ei kahetse midagi? Kas ta ei saa oma tegude ja sõnade tagajärgedest üldse aru? Kas ta ei tea mida tähendab kaasinimestele põhjustatud valu? Või ei mõista ta, mida tähendab kaotatud aeg? On ta enda suhtes täiesti pime, et ei suuda anda enda suhtumise ja elu kohta laitvat hinnangut? Või on's ta sedavõrd isekas, et ei tahagi enda tahtmistest kaugemale näha? Kas selline inimene on lihtsalt loll? Lapsik?
Või on siin tegemist mingi psüühilise enesekaitsemehhanismiga, mille puhul püütakse unustada tehtud halba ning mõelda "positiivselt"? On see samasugune enesesisendus, kui peeglisse vaadates püütakse leida midagi mis aitaks nähtuga leppida? Või tundub neile, et selline kuulutus veenab teisi nende süütuses ja heades kavatsustes? " On veel üks variant. Nimetagem seda Moskva fenomeniks. Me kõik teame, et Moskva on keskmise eestlase jaoks elamiseks parajalt nõme linn -nii oma elukorralduse, suuruse, kui ka miljöö poolest. Kuid sattudes Moskvasse elama, pead sa leidma midagi, mis sulle nö meeldib. Sest vastasel juhul oled sa lihtsalt õnnetu. Seega ei jäägi muud üle, kui teatada, et "Mulle meeldivad Moskva pargid!" Või "Moskvalased on nii toredad ja külalislahked!". Kuigi valdav osa Sinu ajast kulub metroos higistamisele, pättidest möödalaveerimisele ning sadade mõttetute väljakute ületamisele.
Muide, kas mitte Breivik ei teatanud äsja kohtus oma ohvritele ja nende lähedastele, et "Ma ei kahetse midagi!"? Aga jah...-mina olen ju palju parem, kui Breivik. Mina pole midagi halba teinud...-ja isegi kui tegin, siis kavatsused olid head...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
2 kommenttia:
Ehk tähendab see sõna eri inimestele erinevaid asju?
"Kahetsemine" maalib minu silme ette pildi sorgus kõrvade ja alandliku olemisega tegelasest, kes igal võimalikul hetkel üritab märku anda, kui paha ja piinlik tal on ja kuidas ta kõik ümber muudaks ning teisiti teeks. Kahetsejale on see kurnav ja kannatajale vast rohkemgi. :) Mul juhtub alatasa, et mingi sigadusega hakkama saan. Ei tee sihilikult. Lihtsalt... juhtub. Loomulikult tuleb siis tekitatud jamadega silmitsi seista. Rumal lugu. Häbi. Nõme-nõme. Heastan, kuidas oskan. Sageli ei saagi. Püüan edaspidi olla arukam. Alati ei õnnestu. Eks ikka-jälle tuleb meelde ka, et... kuidas ma ometi... Üritan siis muule mõelda. Või et mis ma sellest õppinud olen.
Kui korralik kahetsemine aitaks ajas tagasi võtta, siis oleksin kahetseja nr 1. Aga ei aita ju.
Või kui elus on palju aega raisku lasknud, siis mis siin ikka nutta. Ela! Võimalikult paremini.
Aitäh põhjaliku kommentaari eest! Minu meelest tähendab kahetsemine toimunud valede või halbade otsuste tunnistamist ja neist õppimist -niivõrd, kui me seda üldse suudame. Jah, tihti pole neid võimalik heastada, ent väga tihti ka on. Põhiline on ikkagi endale aru anda, kes sa selline oled. Mis mees sa oled? Kas minu peale saab loota ja kui ei -siis mida peaks tegema? Mitte nii, et võtame lihtsalt seisukoha, et "tegin mis tegin, -ega parandada enam ei saa, -seega kahetseda pole midagi". Kahetsemine on pigem nagu kodu koristamine. Kui jätta kogu ask vedelema ja kuulutada, et "mulle meeldibki nii", siis pole imestada, kui kaasinimesed hakkavad sind imelikult vaatama. Põrandal vedelevad banaanikoored tuleb ikkagi üles korjata ja prügikasti visata.
Asjadest
Lähetä kommentti