Alljärgnev mõttearendus pole suunatud "baroksetele naistele" ega "väikese õllekõhuga meestele" vaid inimestele, kelle ülekaal on karjuv ja kaugele näha.
Olin tunnistajaks kummalisele juhtumile. Bussi sisenes keskealine naine, kes kaalus umbes 230 kg. Naine ronis puhkides trepist üles ja suundus otsejoones tooli poole, kus istus u 13 aastane poiss (suhteliselt pontsakas poiss) ning andis häälekalt teada, et poiss võiks talle istet pakkuda.
Poiss keeldus, ning 230kg-ne naine hakkas kurjalt õiendama kuni pääses istuma istmele, mille üks teine inimene talle vabatahtlikult loovutas.
Paksu naise käitumine tundub mulle ülimalt ülekohtune.
Kas ülekaal on privileeg? Kas paks olemine peaks andma eristaatuse? Kas ülekaalulistel inimestel on enesestmõistetav õigus bussis istuma pääseda? Kas neil on õigus keeldujaid sõimata?
Minu meelest mitte.
Küsiksin edasi: kas ülekaal pole lõppudelõpuks inimese enda laiskuse ja viitsimatuse tulemus? Kas nelja lüpsikutäie rasva endaga kaasavedamine pole inimese eralõbu? Ehk peaks ülisuures ülekaalus olev inimene JUST tundma oma rasvumisest tingitud tagajärgi? Miks on saanud heaks tavaks tunda kaasa inimestele, kes ei viitsi ise enda tervise pärast muret tunda?
Sest tundub, et ülisuur kaal on inimese isekuse ja egoismi tunnus.
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud ülipaksu inimest pakkumas istet lapsele või last ootavale naisele...
Või on ülekaal ravimatu haigus? Samas kirjutas Aleksandr Solšenitsõn, et Siberi vangilaagrites polnud mitte ühtegi paksu ega ülekaalulist. Ükskõik, kui paks keegi ka varem oleks olnud...
Panen üles vastava küsitluse. Selgitame tõe välja!
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
21 kommenttia:
Nii ta on. Kui Kadri(praegu 220kg) keskkooli lõpetas oli ta ilus, siresäärne neiu. Tal oli valida modellikarjääri ja rasvumishaiguse vahel. Valik polnud keeruline, sest Kadri oli juba kaua unistanud vallatutest kurvidest ja poole tonnisest kehakaalust. Teised tüdrukud, kes modelliks läksid pidid kõvasti tööd tegema(teate küll, 24h päevad ja räige pinge).
Nüüd 20 aastat hiljem on teistel õigus talle näpuga näidata ja viriseda, sest ise ta valis selle lullilöömiseelu. Nuta, Kadri, nuta! rõve naine
Ilmselt ei teinud Kadri oma otsust päevapealt ja teadlikult. Pigem oli tegemist väikeste otsuste jadaga, mis viisid Kadri sinna, kus ta tänaseks on. Võiks isegi arvata, et võibolla lasi Kadri kanda ennast igapäevaste harjumuste rutiinist ning ei otsustanudki midagi...?
Ma ei taha norida, aga äkki soovis proua istekohta saada mitte ülekaalu, aga näiteks väsimuse; veendumuse, et lapsed ei tohi istuda vm tõttu?:)
Aga muidu Su jutus on oma uba
Mhh, kus seda elevantsustõbe ravitaksegi?
On ka selliseid (põhilielt krooniliste haiguste) ravimeid, mida tuleb tarvitada aasta(kümne)id ja millega kaasneb ülekaalu teke, mille vastu on isegi tugevama kehalise harjutamise ja liikumisega võimatu võidelda.
Kuskilt lugin suht hiljuti (linki ep saa paraku pakkuda), et ylekaalulisus võib mõnel juhul olla inämb-vähämb nigu nakkushaigus.
Mingi viirus võivat põhjustada kõigi muude tysitsuste kõrval ka rasvumist.
Kui väga norida, siis näiteks blogis soomekeelne liides ehk tasuks välja vahetada (või on minu arvutiga midagi lahti, et mind põdraks peab). Äkki on see ka oma teha?
Ülekaal ei pruugi alati olla oma teha. Veel ohtlikum, seda seisukohta kultiveerides me paraku levitame meditsiinist meile pähe määritavat ohtlikku müüti, mis nagu "juudid on kõiges pahas süüdi" taandavad kogu terviseprobleemi liiga lihtsatele lahendustele, veeretades vastutuse vaid üksisiku õlule, hoolimata sellest näilisest teadmistetaagast, millega meedikud ennast reklaamivad. Midagi on väga viltu selles asjas, väga väga viltu.
Meil on kohutavalt kasvanud diabeetikute, vähki põdejate, igat sorti krooniliste haiguste, eriti autoimmunhaiguste arv ja kõiges süüdistatakse ülekaalu!
Mis valikuid teeb laps, kui ta haigestub ajuvähki? tema eest tehakse valikuid, vaadake, kui saastunud on toidulett. Võib-olla tasuks siit otsida põhjusi.
mdx, kaasaegne vähi keemiaravi üks tagajärg on meeletu rasvumine ja seda hoolimata söögiisu täielikust kaost.
Kas pole mitte nii, et ei ole olulist vahet Viilmaa ja tänapäeva arsti vahel, esimene ütles - mõtle õieti ja selles oli iva, aga ainult iva, teine, söö vähem.
Terviklikke lahendusi ei pakuta, kuigi pretenddeeritakse neile.
selle jutu ainus uba on, et kirjutaja on alles rumalavõitu ja suts ylbe ka veel.tundub, et tema see 13-a naga seal bussis oligi.
hakkad lõpuks ikka vanduma kyll, kui aina kohtad sellist ignorantsust (muidu ma sõimu ei õigiustaks)
Siin on kindlasti tegemist oma valikuga. Küsimus on muidugi palju laiem kui pealtnäha paistab. Põhimõtteliselt on kõik siin elus meie oma valik. Ka näiteks see kas surra või mitte. Ma ei ole suur kaaluprobleemide asjatundja, kuid üks asi tundub minu talupojamõistusele selge olevat. See mida sisse sööd, see ka paksuks teeb. Siit võib probleemi lahendatuks lugeda, aga siiski. Kui näiteks inimene mingil tervislikul põhjusel peab sööma nii palju, et kaal suureneb väga palju (ma ei tea kas tegelikult sellist meditsiinilist probleemi esineb) ja kui ta ei söö, siis ta sureb, siis sisuliselt on inimesel valik: süüa ja elada või mitte nii palju süüa ja surra.
aga mis puutub soome keelde, siis soovitan see muuta eesti keeleks või hakata kirjutama ja kommenteerima soome keeles :)
ma olen ka selle paksude inimeste teema üle juurelnud. asja teeb minu jaoks keeruliseks see, et mul on 6 kuu teema 115 kilo pealt 80 peale jõuda, kui vähekegi liigutada.. ja siis aasta pärast avastada jälle, et on 110. kuigi ka mina olen kuulnud, et mõnede haiguste või nende tüsistuste puhul organism hakkab jama tegema. ainevahetus läheb hulluks ja selle asemel, et energia ära kulutada, hakkab seda pekina ladustama. aga ma täieliku võhikuna arvaks, et 80% juhtudest on inimese oma prioriteedid ja laiskus.
natuke paks inimene arvab, et sellised väga ülekaalulised, kes võtavad ikka kahe inimese koha ära, peaksid selle eest ka maksma, ostma 2 piletit kuhu iganes nad ei lähe. lennukis vist ongi nii?
Kui ma ostan pileti võin 5 koha peal ka istuda. piletil pole kirjas "ainult ühele istekohale". ja kui ma tahan, siis hoian asju tooli peal. see "kui võtad rohkem ruumi, võta 2 piletit" on niivõrd rumal, et tekib nututuju
Arvan ka, et ülekaal ei ole alati enda süü. Võib olla ainevahetuse häire näiteks.
Mina 6. kuud rasedana vaatan pigem just neid "väikese õllekõhuga" mehi (ja naisi). Nende puhul on palju suurem see arv, kelle kilod on lihtsalt lohakavõitu eluviisi ja oma valikute tulem. Kuna omal on hetkel paras ports lisakilosid kõhul ja tean, et see 3 kuu pärast kaob, siis on olukord päris vahva (jälgin oma naba kuju muutumist ja kui laps kõhus liigutab, siis see on suisa metafüüsiline ;-).
Aga geniaalne küsimus-mõte, mis on tärganud "väikese õllekõhu" osas: miks peaks inimene ise võtma omale sellise lisakoorma - nt 10 lisakilo kõhu peale?? Juba oma praeguse kõhukesega tunnen, kui kohmakaks see teeb ja milline lisakoormus on kehale. Aga et lihtsalt niisama end taolise koormaga vaevata ... miks?
Mul on omal vastuse versioon ka olemas :-) Aga siin kindlasti on, mille üle mõtelda.
Solzenitsninil oli õigus. Kindlasti surid tevisehädadest tingitud ülekaalulised inimesed (ainevahetushäired, süda jne) GULAGIS lihtsalt väga kiiresti ära, teised aga võtsid alla - vähe toitu, värske Siberi õhk :) ja raske töö. Evolustiooni valik....Mis puudutab enamus inimeste ülekalu, siis on see kindlasti valikute küsimus.
Hiiele vastuseks: :) Kogu elu on valikute küsimus piiratud ressursside vahel. On nimesi kellele tuleb 10 kilo juurde väga raskelt (tunnen inimesi kes vaatamata oma elu-ja söömisharjumustele lihtsalt ei saa lisakilosid juurde - tee mis tahad, või siis väga aglaselt). Tavaliselt need inimesed ei saa aru et mõnede jaoks on kaaluga võitlemine väga energiakulukas ja aeganõudev tegevus. Mul tuleb 10 kilo juurde väga kergesti. See muutus toimus siis kui ületasin 30 aasta piiri :) Kuna elu on väga kiire ja enamus energiat läheb lihtsalt muude (minu arvates hetkel oluliste) asjade jaoks ära, siis väga tihti tunnen et vaatamata arusaamale, et peaks mingi 10 kilo kaotama, ei ole selleks ressursse (trenn, pidev kaalujälgimine - toitumise reguleerimine, elumugavustest loobumine, sellele mõtlemine jne on minu jaoks palju aega ja enrgiat nõudvad asjad). Kuna ressursid on alati piiratud, siis tuleb valida mida teha ja mida mitte. Mõni valib oma vähese vaba aja täitmseks treeningud, teine teeb midagi muud selle ajaga mis talle hetkel tähtsam tundub. Nurised aga selle üle siis muidugi ei maksa (et küll on mul raske elu ülekaalulisena), kuna see on inimese enese valik.
See on nüüd kahe otsaga asi. Valdav enamus on tõesti inimeste enda mugavus, laiskus ja mis kõik veel. kuid tean inimest, kes vaatama sellele, et midagi ei söönud, oli üüratult paks. Ka arstid ei saanud asjast jagu ja asi lõppes 24 aastaselt enesetapuga. Justnimelt ühiskonna põlguse pärast (inimene oli lõpuks täiesti sassis). Nii et alati see ei saa olla inimese enda tahe. Enamasti aga on - vastasin ka küsitluses nii.
PS Kui bussis on 50 istekohta ja müüakse sõidule 50 piletit, siis ma viskaksin kusagil metsa vahel maha inimese, kes arvab, et tal on õigus mitmele kohale! Mitte mingit ÕIGUST tal ei ole! Tal on VÕIMALUS bussis sõita ja ühel kohal istuda. Linnaliinibussid on eriti siukseid nõmedikke täis.
just linnaliinibussid ongi sellised, et keegi ei müü sulle istekohta. müüakse õigust selle bussiga sõita ja hoian oma tavaari kus tahan(kus tahan)
ma istun ikka 1 koha peal, aga kellelgi pole õigust hakata irisema, et "osta 2 piletit kui nii paks oled, et 2 kohta võtad"
see on naeruväärne
Ma olen Matiga täitsa nõus, enamustel juhtudel on ülekaal enda valikute tulemust. Väike mugavus siin, teine seal ja edasi läheb lumepallina. Iga järgmine 10kg kipub järjest mugavamaks tegema. Ei viitsi enam 3. korrusele trepist minna, autoga uksest ukseni jne.
Aga samas tekib küsimus, et kui palju asju saavad olla tähtsamad kui enda tervis? Kui esimesed 50 aastat on muud asjad tähtsamad, siis pärast on juba kordi hullem rajale tagasi saada. Südamearstide intervjuudest kuuldud küll ja küll, et paljude jaoks on esimene atakk äratuskella eest (kui see üle elatakse).
Ja natuke mõtlemisainet veel trenni ja kaalukaotuse kohta:
http://news.yahoo.com/s/time/20090806/hl_time/08599191485700
Kes lugeda ei viitsi, siis kirjutatakse sellest kuidas treening tegelikult kaalukaotusele väga ei mõjugi.
Aitäh kõigile vastajatele. Eks see teemaarendus natukene lihtsustatud pidigi olema. Minu sõnum oli see, et liigne kehakaal ei ole õigustus nõuda bussis privileege. Parem oleks käituda nii, et neid privileege pakutakse vabatahtlikult.
Lähetä kommentti