Sõber kutsus Võrumaale laudast sõnnikut rookima. Selline asi paneb kohe mõtte tööle.
Esiteks on sõnnikuviskamine tohutu eksootika ja jube põnev vaheldus linnamiljööle. Mis omakorda tähendab, et see võib meeldida saksa turistidele, kes otsivadki midagi erinevat harjumuspärasest saksa keskkonnast.
Sõnnikuveole tuleks lisada ka heinategu (heina kuivatamine reha abil, saadudesse ja hakkidesse panek + lakas kinni trampimine). Tublimatel võiks lubada ka lehma lüpsta.
Oleks selline lääne-eurooplastele suunatud turismitoode...
Teine asi, mis tuleks teha, on klassikaline Pioneerilaager.
Teatavasti on tänapäeva noorus täiesti hukas ja ära hellitatud: nad virisevad, nõuavad õiguseid, on rahulolematud, tahavad rohkem taskuraha, istuvad pargipingi seljatoel, lagastavad laste mänguväljakuid ja on vanemate vastu tänamatud ja ennasttäis.
Pioneerilaager aitaks neil prioriteedid paika saada. Laagris on lihtne ja range kord:
1) laager kestab kuu aega
2) helistada saab 2x nädalas (elav järjekord); külastada saab 1h igal teisel nädalal
3) süüa saab vähe ja halvasti (külm kartulipuder jahukastega)
4) iga päev tuleb põllul kõplamas käia (teenitud raha eest saab osta laagri koka käest õunadžemmi)
5) iga päev algab hommikuse rivistuse, maastikujooksu ja raporteerimisega
6) öörahu on püha ja algab 22.00
7) kõiki üleastumisi karistatakse toiduratsiooni vähendamise, külastusaja piiramise ja telefonikasutamise piiramisega
8) pesta saab ainult külma veega
9) voodiriided on kulunud ja pisut räpased (laagri ajal neid ei vahetata)
10) rühmajuhi sõna on seadus
Usutavasti oleks lapsed pärast laagrit väga positiivsed ja õnnelikud. Mistõttu ka vanemad oleks rõõmsad.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
4 kommenttia:
Kuule, ma käisin just sellises pioneerilaagris. Igavesti lahe oli. Sa peaksid veel lisama kohustuslikku programmi pasteerimise (KOSMOSE ja hambapastaga), ööhäired ning lipuvalve.
Selle lõpulause kohta tuleb mulle meelde selline šovinistlik nali, mis õpetab aru saama, kumb on parem sõber: kas koer või tüdruksõber. Tuleb panna testivad kaheks tunniks auto pagasiruumi kinni ja siis jälgida katsealuse emotsiooni, kui pärast pagasnik lahti teha.
Pioneerilaagris olen isegi väikse lapsena käinud aga tööd seal ei tehtud. Peab ütlema et ma tunnen siiani suurt puudust, et ma ei ole saanud sõnnikut visata ega kartulit võtta.
Ega jah. Vana arm ei roosteta. Näiteks kartulivõtu parim osa on see,kui traktori kartulitiivik maksimaalpöörete peale pannkse -nii, et kartulid viuh ja viuh igalepoole lendama hakkavad. Õudselt põnev.
Sõnnikuveol on jälle see võlu, et ise värgiga väga pihta ei saaks. Tuleb olla väga osav -mis on mõistagi tähelepanu arendav.
Kuid laiemas mõttes on mõlemad tegevused heaks abivahendiks reaalsusega kohtumisel. Linnas on ju täiesti ebareaalne ja kunstlik olukord.
Lähetä kommentti