Märkasin sellist -päris eesrindlikku -maja. Eriline tundub just see leebe puidust vöörus karmi silikaatmaja küljes. Taoline kena puitdetail lisab kogu majaansamblile pehmust ja lapsepõlvelikku hubasust. Olen näinud ka vastupidist näidet -kus kena leebe puitmaja külge on ehitatud karm ja halastamatu silikaadist eeskoda.Teine variant on, et see on jälle üks salastatud sissepääs kuhugi paralleelmaailma. Mis ongi tegelt tõenäolisem.
3 kommenttia:
Huvitav, kas see maja pilt on blogis juba olnud? Täitsa võimalik.
Mulle tundub, et on väga tõenäoline, et tegelikult üllatavad mind aastatejooksul täpselt samad asjad -lihtsalt ma ei mäleta, et olen neid juba varem näinud. Oletame, et nägin aastal 1997 mingisugust majalobudikku -ja möödudes samast kohast aastal 2009, olen ma üllatusest jälle täitsa pahv -sest mulle tundub see maja justkui uus ja ennenägematu -kuigi ma olen seda juba näinud. Point on selles, et ajus on mingid ühesugused mustrid ja kontaktid -ja iga kord kui ma seda maja näen, ma üllatun.
Tobe tegelikult.
Kui kõik üllatav üllataks meid vaid kord, siis saaks varsti vist üllatused otsa. Kui mul kodus pisike akvaarium oli, siis mõtlesin alati kalasid vaadates, et küll neil veab oma (väidetavalt) lühikese mälu pärast. Kala leiab ilusa kivi: "Vau, milline kivi!!!" Teeb siis akvaariumile tiiru peale ja mõne hetke pärast: "Ossaa, milline kivi!!!" Sellepärast polegi akvaariumisse mitut kivi vaja.
Super! See oli sul üks väga julgustav mõte, Kant! Ma ei teagi,miks ma arvasin, et mingi asja pärast peaks ainult üks kord üllatuma...
Nüüd ma enam ei häbene, kui ma blogisse vanu pilte panen ja samu lugusid uuesti räägin. See on normaalne tegelikult. :)
Lähetä kommentti