Esmalt muidugi seda, et enamik kunstiinimesi on pealetükkivad ja tüütud, -ja et teine osa jätab täiesti külmaks.
Millised kulturnikud siis kõige rohkem närvidele käivad?
Boheemlased ja hipid (35%!); poeedid ja tantsijad (25%!); Maalikunstnikud/graafikud, moekunstnikud, tegevuskunstnikud ja romaanikirjanikud (kõik 20%!) moodustavad samuti üpris närviajava grupi. Lisaks käivad omajagu pinda ka pillimehed, geeniuurijad, filosoofid, reklaamikunstnikud ja käsitöölised (15-10%).
Hämmastav on see, et näiteks näitlejad ei suuda inimestes üldse mingeid (negatiivseid?) tundeid tekitada. Sama käib ka muuseumitöötajate kohta. Näitlejad ja muuseumitöötajad on täiesti eraldi grupp -kuhu kuuluvad otsapidi ka arhitektid.
Kuid MIKS on siis nii, et enamik kunstiinimesi on tülikad kaaslased?
Boheemlased ja hipid on süüdimatud ja ei tunne kella. Nad on patoloogilised hilinejad, mis tähendab seda, et nad ei austa oma kaasinimesi vaid peavad lugu üksnes iseenda mugavusest. Enamasti elatuvad nad juhutöödest ja parasiteerivad oma vanemate või sõprade kulul. Neil on väga lühike ja valikuline mälu. Nad peavad oma vastutustundetust isikupäraks ja arvavad, et maailm ei mõista neid ega ole neid väärt. 100% hipidest usuvad, et nad on avastamata geenisused. Nende kodu näeb välja nagu sigala.
Poeedid käivad pinda seetõttu, et nad kipuvad targutama ja üritavad olla seltskonnamagnetid. Eriti piinlik on seik, et aegajalt tsiteerivad nad mingeid tundmatuid ja seosetuid värsse või mõtteteri. Poeedid on meistrid tekitama piinlikke olukordi. Eriti hull on siis, kui mõni poeet televisiooni pääseb ja seal oma viimaseid värsse loeb.
need poeedid, kes telekasse ei pääse, koorivad oma värsihakatised aga kuskil mujal ebasobivas kohas lagedale ja hakkavad neid ette lugema. -arvestamata absoluutselt kuulajatele tekitatava piinaga.
Tantsijad on närviajavad aga sellepärast, et nad on liiga entusiastlikud ja esinevad omalaadsete energiapommidena. Võib olla päris indel, et inimene, kes seltskonnas entusiastlikult tobedusi ja naiivsuseid räägib, armastab ka tantsimist. Pealegi on neil enamasti halb stiilitunnetus.
Maalikunstnikud, graafikud, romaanikirjanikud ja tegevuskunstnikud on ebameeldivad kaaslased seetõttu, et nad on suured vingurid ja virisejad. Varem või hiljem hakkavad nad rääkima, kui ebaõiglane on maailm ja kuidas neid -ja nende loomingut -ei hinnata, ja et Kultuurkapital ei anna üldse raha. Nad peavad tavalisi inimesi alamaks klassiks, kes peaks nende loomingulist tegevust vastu puiklemata finantseerima. Eraldi tuleks veel mainida, et tegevuskunstnikud manipuleerivad inimestega, sest palkavad oma etteasteteks kergestmõjutatavaid inimesi, kes ennast siis kuskil rahva ees lahti riietavad -sundides normaalseid inimesi teisale vaatama.
Loomulikult on ka geeniuurijad, reklaamikunstnikud, pillimehed, filosoofid ja käsitöölised vihaleajavad. Ennekõike sellepärast, et nad ei pea lepingutest kinni ja ei tee oma töid õigeks ajaks ära. Nad esitavad alati hulga põhjendusi, miks kõik läks nii nagu läks, ja miks nemad selles absoluutselt süüdi ei ole. Sageli on nad ka halbade elukommetega või sõltuvuses mõnest ebameeldivast mõnuainest. Pealegi topivad nad ennast sinna, kuhu neid pole kutsutud. Nad söövad ja joovad tohututes kogustes kuid räägivad enamasti vaid seda, miks ühte või teist asja teha ei saa. Nende põhiloomus on elada mugavalt ja vaeva tegemata. Vastutada nad ei taha.
Näitlejad ja muuseumitöötajad (+ arhitektid) näivad olevat aga võimetuid ennast märgatavaks tegema. Kuigi nad püüavad. Paraku tuleb neil aga leppida ikka vaid kipsplaadist vaheseinte projekteerimise, juhurollide (=tsirkus) ja muuseumitöötajate seminaridel osalemisega...
Aga selline see elu juba kord on. Vahel ajab kohe KÕIK närvi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti