Jäi kripeldama, et miks vanemad lapsed olid vanasti ülbikud ja nooremad heatahtlikud ja kaastundlikud?
Vanasti olid perekonnad ju suured, eks? Tavaliselt kuskil 7-10 last. Kõik lapsed pidid tööd tegema -mille ainukene tasu oli täis kõht ja paar harva riideeset jõulude ajal. vanemad lapsed olid kõige tähtsamad, sest suutsid kõige rohkem majapidamises abiks olla -sh hoolitsesid ka väiksemate eest. Ka uued riided osteti esmalt suurematele, mis hiljem noorematele kanda jäeti. Kõige kulunumad riided olid kõige väiksematel. Väikestest ei hoolinud keegi. Nad pidid ise hakkama saama.
Kas mitte selletõttu polnudki noorimad lapsed muinasjuttudes kõige leebema iseloomuga? Olid nad ju sageli tühja kõhtu kannatanud ja suurematele tüliks ees olnud ning oskasid seetõttu ka abivajajaid märgata? Pealegi pidi väike olema tark ja arukas, et vanemate laste seltskonnas siiski oma osa kätte saada.
Mitte nii nagu tänapäeva noorimad, kes on väikeste perede lapsed. Väikeste perede noorimaid tavaliselt poputatakse ja neile on lubatud rohkem, kui vanematele. Mingit erilist tööd nad tegema ei pea. Kogu noorima lapse energia kulub võitlusele vanema õe-vennaga, et ennast kehtestada. Selge, et kaastunnet see eriti ei kasvata...
Vanasti oli kõik hoopis teisiti. Päike oli ka kollasem.
maanantaina, joulukuuta 28, 2009
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
1 kommentti:
Täitsa kreisi värk!? -üks blogilugeja helistas TELEFONIGA, et seda sissekannet KOMMENTEERIDA!
Kommenteerimise uus tase vist? Kas peaks postitusse telefoninumbri lisama? ;;
Lähetä kommentti