Enamik inimesi on vist kogenud pettumustunnet? Seda peetakse millegiks pahaks ja halvaendeliseks. Üldine suhtumine näib olevat, et pettumust tuleks igati vältida -sest see tunne on kurb.
Aga.
Mida aeg edasi, seda kindlam ma olen, et just need tunded, mis inimese seisatuma ja mõtlema panevad, on head ja kasulikud. Kurvad läbielamised aitavad igapäevaelu virrvarrist välja sõeluda kõige olulisema ja mitte muretseda kõrvalise pärast. Pettumus aitab elu uuesti mõtestada ja toimida suurema empaatiaga.
Sest on ju nii, et mõtlemiseks ja tundmiseks ei jäägi muidu aega?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
3 kommenttia:
Jääb küll. On vale mõelda, et mõtlema ja tundma hakkame siis, kui miski nässus. Vastupidi, kui kõik hästi, on aega ja energiat mõista, tunda ja tunnetada. Suurte murede ja pettumuste aegu pole energiat millegi jaoks.
Sul on vist õigus. Samas tundub ka nii, et kui kõik on hästi, siis on mõtted hõivatud kõikvõimalike plaanidega ja selja taha vaatamiseks polegi sobivat hetke.
Pettumus on omamoodi kannatus. Tsiteerides paavsti (ei mäleta küll millist): elus peabki kannatusi olema, et seda elu võiks väärikalt elada.
Lähetä kommentti