Näitusekorraldusest

Mõned tähelepanekud (Eesti) näitusekorralduse puudujääkidest.

1) Isegi superhead näitused ei jõua meediasse -või jõuavad väga vaevaliselt (Buduaar jmt). Keegi peab selles süüdi olema...
2) Kuraatorid/galeristid arvavad, et nende töö lõpeb peale avasõnade lausumist. See on viga. Nad peavad suhtlema külalistega ning tutvustama seina veeres konutavaid inimpelglikke kunstnikke võimalikele klientidele -ja vastupidi. Ideaalis suhtleb galerist/kuraator/kunstnik IGA külalisega ning tunneb huvi nende muljete ja isiku vastu.
3) Näitusel müüakse emotsiooni. See ei hõlma vaid eksponaate vaid kogu miljööd -suupisteid, suhtlemist, seltskonda jmt. Ideaalne näitus võib osutuda läbikukkumiseks, kui mingid osad tervikust ei toimi või puuduvad (puudub nö keskne juhtimine, kõht jääb tühjaks, inimese vastu ei tunta huvi...).
4) Kunstnikud ja nende sõbrad kipuvad suhtlema vaid omavahel. See on väga paha.
5) Avakõnede puhul tuleb vältida kaldumist alkeemilistesse ja super-hüper-erudeeritud heietustesse. Vähemalt külaliste pärast tuleks simuleerida tervemõistuslikkust.