Kohati tundub, et on olemas teatud hulk inimesi, kes sõltuvad romantikast. Kes vajavad regulaarselt mingit kogust romantikat. Need on isikud, kes külastavad paaniliselt kõikvõimalikke suvelavastusi, kibelevad mere äärde telkima ning sunnivad oma sõpru ja tuttavaid ekskursioonidele vanadesse mõisatesse ja muudesse kohtadesse, kus võib tekkida nn romantiline olukord. Neil on suhteliselt selge ettekujutus, mida romantika endast kujutama peaks. Iseloomulik on see, et nad püüavad seda olukorda pidevalt luua või -peaaegu vägivaldselt -esile kutsuda. Tihti püüavad nad manipuleerida oma kaaslaseid tekitama sobivaid romantilisi situatsioone. Vahel üritatakse muuta seda regulaarseks kohustuseks (ka enda jaoks).
Kui selgub, et (elu)olukord või asukoht ei võimaldagi erilist romantikat, muutuvad sõltlased äraolevaks, pettunuks ning süüdistavaks. Halvemal puhul võtab rahuldamata romantikasõltuvus agressivse vormi.
Kohati tundub isegi, et sõltlased defineerivad enda edu või ebaedu õnnestunud romantiliste hetkede sageduse või kvaliteedi kaudu.
* * *
Mis toimub, ah?
3 kommenttia:
Ah soo... poleks arvanud, et suvelavastuste külastamine on tegelikult romantika otsimine...ei oska kohe kuidagi seostada :)
Nii. Mere ääres telkimine? Tehtud. Mõisakülastus? Ma lausa töötasin ühes. 2 nädalat. Suvelavastus? Just jõudsin ühelt tagasi. Agressiivsust ei tähelda. Tähendab, rahuldatud sõltlane. :P
Ei kelgi midagi. Kohe on talv ja siis selgub, kes on kes.
Lähetä kommentti