Juhtusin vaatama ühte telesaadet mingist prantsuse veinimõisast, kus vennikesed oma veinidega edvistasid ja ennast hullupööra kiitsid. Eriti muljetavaldav oli vaadata veinimõisa keldreid, mis olid tünne täis ja 300m pikad. Vanim aastakäik veini pärines kuskilt aegade hämarusest...
Tüübid pajatasid igasuguseid uskumatuid lugusid viinamarjakasvatusest ja erinevate aastakäikude omapäradest.
Meil siin tuulisel loopealsel viinamarjad ei kasva. Veinimõisa me seega teha ei saa...
Meil kasvavad kuused ja männid. Ja kased. Ning loomulikult ka malts ja karuputk.
Korralikku laagerdunud ning kuiva puitu läheb aga alati vaja. Tõttöelda olen ma juba väsinud kuulamast igasuguste puuseppade-tislerite-mööblirestauraatorite -ja pillitegijate vingumist, et kuskilt ei saa head seisnud männilauda. Hädaga kasutatakse kandle -ning viiulitegemiseks vanaema kummutit või saetakse läbi paar sarikat...
Kuid mis oleks veel lihtsam, kui panna erinevate aastakäikude prussid ja palgid kuhugi kuiva kohta laagerduma ning hakata neid teisest otsast tasapisi müüma? Juurde võiks rääkida igasuguseid põnevaid lugusid "suurepärasest lumerohkest talvest" või nentida tagasihoidlikult, et 2011a prussisaak oli veidi niiske. Eriti häid aastakäike männilauda võiks müüa lausa jupikaupa. Samas saaks teha puiduentusiastidele ka nö degusteerimisi, kus mehed siis oma peitlite ja rasplitega erinevaid puusorte uuristada saavad...
Ma arvan, et see oleks vähemalt sama elitaarne, kui see prantslaste veinimõis. Võibollaisegi veel elitaarsem...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti