Täna toimus KL Tln mlv -a aastapäevabankett. See oli tore ja meeleolukas sündmus. Oli hea näha relvavendi nii klanitud olekus, sest tavaliselt oleme kohtudes ärevil, raskelt koormatud ja higised. Ning tegutseme teadmises, et harjutame vaid selleks, et ühel päeval trotslikult võideldes oma kodumaa eest surra. Vahel ma mõtlen, kas on õige maailma asjade eest oma elu kaalule panna ning väljapääsmatute olukordade tõttu oma südametunnistus tappa? On's see seda väärt? Ajalugu on ju näidanud, et sageli sõdivad inimesed väärtuste eest, mis hilisemal ajal on tundunud tühised või lausa naeruväärsed. Ehk on kõige targemad need, kes kasvatavad rahus lapsi ning teevad tasapisi oma igapäevast tööd? Ega mõtle asjadele, mis neid endid ei puuduta?
Saan ma üldse aru, mille vahel ma valin?
Samas -ma olen oma üksuse meedik ning see on justkui õigustus olla seal, kus inimesed abi vajavad...
Sündmus toimus Lillepaviljonis ning oli ootamatult suurejooneline -rikkalik laud (kolm käiku), puhkpilliorkester, kõned, tants, bänd, autasustamised, eravestlused jmt, mis ühe korraliku peo juurde kuulub. Ehmatasin alguses päris ära, sest mõnegi mehe rinnas oli nii palju "rindeplekki", et tundus nagu oleks Eesti just äsja mõne suure sõja maha pidanud.
Selline mõtisklus täna. Eks kell on juba palju ka.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti