Pfff. Ma ei saa aru, miks ma pean pidevalt kuulama, et mida keegi bändimees või laulja ühest või teisest ansamblist või loost arvab ja milliseid tundeid see temas lapsepõlves tekitanud on. Eriti ajab närvi, kui tüübid hakkavad süüdimatult mingeid ingliskeelseid loo nimetusi pilduma -justnagu peaks kõik neid teadma ja innukusest värisema.
Ja siis heietavad sinna otsa 2 tundi enda viimasest CD plaadist ja kõigest imelisest, mis selle tegemisega kaasnes.
Küsiksin E7 sõnadega (mis ta kommentaariks ülesande kõrvale kriipseldas, kui ma talle eesti õigekirja püüdsin õpetada): "Keta kotip?"
Ma saan aru, et raadio on otseselt muusikaga seotud ja väga mugav on kutsuda mõni tähelendu alustav muusik stuudiosse, et eetriaega sisustada. Aga miks nad just muusikast peavad heietama? Rääkigu millegist muust: poliitikast, maailmalõpust, mälestustest, hirmudest, asjadest vmt
Kuigi karta on, et siinkohal peab paika Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi seisukoht, et muusikud ei oskagi muust rääkida, sest sellal, kui muud inimesed õppisid koolis politoloogiat, ärijuhtimist, avalikku haldust, bioloogiat, matemaatikat, filosoofiat või mehaanikat, plõnnisid muusikud mingit pilli ja tegid hääleharjutusi. Ja ongi kõik. Sellepärast ongi veidi naiivne loota, et muusik millegist muust, kui muusikast räägib...vist?
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
12 kommenttia:
Peatse koolipoisi emana ma muidugi seal E7 reaktsiooni kohal naersin kõva häälega, samal ajal kerget õudu tundes.
Aga nüüd pean kobisema muusikute teemadel:
1. mina olen näiteks see, keda huvitab, mida muusikud/bändid justnimelt oma loomingust ja bändist räägivad
2. valdav enamus meediat kajastab justnimelt seda kõike muud - samas on see pigem eraelu, milles tuhnitakse, mitte poliitilised vaated jms :)
3. Kuigi mulle tegelikult see Tartu Kevadbändi seisukoht meeldib, ei saa ma jätta toomata vähemalt ühte vastupidist näidet, mis mulle hiljuti näppu jäi - Hanna Liisa Uusmaa kirjutas sotsioloogia magistritöö teemal "soorollid eesti popmuusikamaastikul" (äh, kurat, jälle muusika) Link ka http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/hannaliisa-uusma-intervjuu-manoovrid-naiselikkusega.d?id=63020626
tervitustega
ester
Uusmaa ongi muusiku kohta liiga tark. Normaalne muusik ei mõtle mingite soorollide üle vaid püüab raadiosse pääseda, et oma uuest kogumikust rääkida.
Noh, iseenesest pole selles midagi imelikku ester, et sulle muusikute plaadijuttu meeldib kuulata. Alati leidub ju inimesi kellele üks või teine asi korda läheb. Minu kontseptsioon seisneb aga selles, et muusikud on raadios üle-esindatud. Eriti arvestades, et tegemist on mingi marginaalse grupiga. Näiteks kojamehi ja autoremondilukkseppi on kordades rohkem, kui lauljaid ja bändimehi. Miks nende häält kuulda pole? See on ebaõiglane!
eee...äkki sa kuulad vale raadiojaama?
Proovi Nõmme Raadiot äkki...
e.
Enamik muusikutest ei mõtlegi sellistele asjadele, muusikud on teistsuguse hingeeluga ;)
Teiseks: muusika tegemine pole mingi 60ndate hipifestival ja roosad bussid, vaid päevas tunde pingsat harjutamist ja mõtlemist terve elu. Eriti kahju on, et muusiku elukutset peetakse lõbusaks hobiks, ja seetõttu ei hinnata nende tegevust (ka rahaliselt).
Kojamehe töö on samuti raske. Ning pole mõeldav, et me plekime kellelegi lihtsalt sellepärast, et ta on otsustanud muusikuks hakata (kunstnikud hädaldavad sama asja pärast, et näete -mina olen siin kuulus kunstnik -aga keegi ei hinda mind ja raha ei anna). Kuigi jah, eks see on rohkem selline ühiskonna vaatevinkli küsimus, et mille eest ollakse valmis raha välja käima (kuigi tuletan meelde, et kunsti ja muusika ostmine ja rahastamine on olnud alati suhteliselt väikese rikaste grupi hobi). Samas pole ma nõus sellega, et "kõik mis ma teen on superväärtuslik, sest ma olen kuulus kunstnik (ja muusik)". Minu meelest võiks muusikud ja kunstnikud pisut tagasihoidlikumad olla sellel teemal mida nad endast ise arvavad.
Lihtsalt tundus arusaamatu, et raadios räägib mingi 1 grupp pidevalt enda tööst. Miks just nemad?
Asjadest
võibolla sellepärast, et just raadioprogramm muusikute genereeritust ju koosnebki?
Lisaks hakkavad sul eeldused ja järelmid vaikselt sassi minema - ega muusikud ei käi ja ei luni(üldjuhul), et kuulge, kutsuge meid sinna raadiotesse esinema, vaid raadiod vajavad neid sinna oma programmi jaoks. Ma ju ei tea mis raadiost sa konkreetselt räägid, aga näiteks r2 üheks eesmärgiks ongi uue muusika sh eriliselt eesti muusika tutvustamine.
Jällegi, kuna see on neil programmiliselt välja toodud, siis äkki sa pead endale sobivama raadiokanali otsima. Nõmme raadios minuteada põhiliselt räägivad erinevad ja üsna äärmuslikud indiviidid enamasti, mida nad maailma asjadest arvavad. Kukus on igasugu "vahvaid" saateid, kus kuulajad oma arvamust avaldavad päevapoliitilistel teemadel jne. Parafraseerides tuntud ütlust "ei ole halba raadiojaama, on ainult valesti valitud sagedus" :D
e.
Nõmme Raadiot ma kardan ja KUKU on oma reklaamidega kah tüütu. Aga eks peab vist kuidagi hakkama saama...
Asjadest
Meil demokraatia- igaüks vaatab/kuulab/loeb seda, mida tahab:)
Aga muidu olen juba ammu tahtnud sõna võtta teemal kunstnikud vs tõsised töötegijad. Arvan tõsiselt, et loomingul ja loomisel on suur väärtus. Inimese enda jaoks ja kogu ühiskonna jaoks. Pidada kunstnike suures osas ülbikuteks on minu meelest imelik. Pigem on kahju kui autoremondilukksepad ja tellerid unustavad luua uusi väärtusi ja täidavad vaid mingit ammuväljatöötatud mustrit. Ja nemad on siis justnagu päris tegijad ja kunstnikud muiduleivasööjad... Olen ühesõnaga vastupidisel arvamusel.
Jah, aga tellerid ja lukksepad ei saa ju ka kuskil sõna -äärmisel juhul ainult kuskil "Tõehetkes" või "Maamees otsib naist" -saates. Tellerid on oma kunagise kuulsusesära juba ammugi minetanud ning on muutunud mingite sortside ja puraskitega samasse kategooriasse kuuluvateks tegelasteks. Lukksepad on aga tõesti tegijad sest autodega tahavad kõik sõita ning remontimine on tõsine kunst.
Ega ma tegelikult kunstnike vastu ju polegi. Loomulikult on nad tublimad, kui mõnigi valgekrae kuid liiast on see, kui nad hakkavad ennast mingiks eliidiks nimetama. See on täiesti kurjast, sest sel viisil ronivad nad moraali pärusmaale, devalveerides nii oma kaaskodanike elu ja püüdluseid.
End eliidiks pidada on ükskõik kelle puhul kurjast, või noh, mitte eriti tore. Pigem peavad end eliidiks ikka mõttemaailmalt tavalised väikekodanlased, poliitikud, turundusjuhid. Kunstnikud on enamasti ikka rahulolematud ja arapoolsed, tundub.
Igasugune lahterdamine on muidugi laiem teema, lõppude lõpuks oleme ju kõik ainult inimesed. Aga no kui juba jutuks läks.
Mulle on jäänud just vastupidine tunne- mölisetakse kunstiinimeste kallal, kes mõjutavad ühiskonda suhteliselt leebel ja kenal viisil. Neid peaks pigem toetama, moraalselt. Ka ameti mõttes on kunstnikke ikka rohkem vaja kui turundusinimesi näiteks.
Küllap Sul ongi õigus, Külli. Samas ei ole hea ka see, kui kunstnikud-muusikud endas mingit ohvrimentaliteeti loovad. Ilmselt on kõik inimesed teineteisele vajalikud, et ühiskonda elamisväärseks muuta. Seetõttu ma püüangi pisut nagu kojameeste, kassiiride ja kraanajuhtide eest seista, sest minu arvates on nende töö (ja elu!) sama oluline, kui muusiku või kunstniku oma. On ülekohtune, kui ärimehed peavad kunstnikke ullikesteks ja on ülekohtune, kui kunstnikud peavad kassapidajaid halliks massiks -ning ärimehi lihtsalt ülbikuteks.
Sest korralik ärimees rahastab suurt osa ühiskonnast, sh näiteks leiutajaid ja teadlaseid, kes on loonud täiesti uskumatult võimast "tehnilist kunsti" (näiteks pesumasin ja mikrolaineahi). samas kui kunstnikud on muutnud olulisel määral ümbritsevat elukeskkonda...
Ehk siis kokkuvõtteks -ma pooldan ühiskondlikku võrdsust ja lugupidamist ka selle vähemsilmapaistvate liikmete vastu. Olgu need siis kes tahes...
Täpselt nii. Väga täpne.
Tänan.
Lähetä kommentti