Eile toimus järjekordne väljaõppe-üritus. Me ei õppinud midagi sellist millega juba varem kokku poleks puutunud -ikka endised tuttavad vintpüssi drillid, Carl Gustavi ja kuulipilduja laskeharjutused tõusvate märkidega. Ei midagi uut. Harjutasime korduseid, et tegutsemise järjekord ja liigutused salvestuksid lihasmällu.
Meeli köitsid hoopis teised asjad.
Oli imekaunis hilissuvine päev -taevas sõudsid suured rünkpilved, puhus pehme tuul, ning maastik oli täis kanarbiku lillat, männirohelist ning ajuti tekkivaid tuhmkollaseid liivikuid. Kusagil taamal sinise metsaviiru kohal kogunesid ähvardavad hallid vihmapilved. Oksarägu ja kulu vahelt ilmusid aegajalt tumerohelised laigukesed, mis olid täpitud punaste jõhvikatega. Suve jooksul kõrgeks kasvanud hein rutjus leebes mahedas tuules. Vahel puutus silma mõni asjalikult mööda rohukõrt turniv putukas.
Meie kohalolu keset seda kaunist maailma tundus kuidagi kohatu.
Meil oli palav ning me higistasime oma umbsetes kuulivestides. Veokid, mis meid üle nõmme sõidutasid, paiskasid mootoristest välja sinist vingu ja tossu, mis ei sobinud kuidagi kokku meid ümbritseva rõõmsavärvilise mpressionistliku maastikuga. Masinad vajusid ägades ja põntsudes teeaukudesse ja ronisid valust unnates neist jälle välja. Me rappusime autokastis nagu trummil olevad oad ning tagusime end kõigist püüetest hoolimata vastu portesid ja kaste siniseks. Meie jutt ja naljad olid karmid ning need keerlesid põhiliselt erinevate relvade ning sõjapidamisviiside ümber. Me olimegi juba otsekui sõjas -valmis tapma ja ka ise surema. Valmis kannatama ise ja mitte hoolima neist, kellele me ise kannatusi toome. Me olime märkamatult muutunud sõbralikest tsivilistidest ühtseks tervikuks, kelle elu ja saatus sõltus teineteisest, relvadest meie käes, vaenlasest -ja mõne arvates ka Jumala tahtest.
Nendel väljõppe-harjutustel ei saa ma kuidagi mööda surma-teemast. Kui sa hoiad käes relva ning sind rõhuvad laetud padrunisalved ja sa kannad kuulivesti -on surma kohalolu selge ja tajutav. Vajutades kuulipilduja päästikule aimad sa kusagil oma südamesopis, et sinu teol on hirmsad ja igavesed tagajärjed mida sa ei saa enam KUNAGI olematuks teha. Sa pead mõtlema oma moraalsete valikute üle. Selle üle, mis on õige ja vale, hea ja halb, ajalik ja igavene. Mis on tegelikult tähtis ja mis on selle hind? Ning ennekõike -kes oled sa ise? Mida sa pead tähtsaks ja miks?
On august ja jõhvikad hakkavad juba varisema, kui sa püüad neid kiirustades korjata, et oma rühmast mitte maha jääda...
***
Homme tulevad pildid.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti