Keegi tore lugeja on postitanud suurepärase kommentaari viiruste ja bakterite kohta. Toon selle eraldi esile ning samas ka tänan sisuka kaastöö eest. Juhin tähelepanu, et tegemist on ka kirjanduslikus mõttes nauditava tekstiga:
Ise mõtlen ma viirustest hetkel kui eluta asjadest.
Elus rakk on see, mis neid tegevuses hoiab.
Nagu näiteks käed, mis zongleerivad pallidega.
Pallid on tegevuses, aga ometi pole need seepärast veel elus.
Või kui viirus oleks halb harjumus.
Nagu näiteks ninanokkimine.
Nokin 12 tundi päevas nina. Minu kogemused on sellest harjumusest iga päev mõjutatud. Ninanokkimisest nakatunud.
Aga ninanokkimine ise on paljas ninanokkimine.
Nii kui ma järgmisel päeval ninanokkimise maha jätan, jäävad ka mu järgmise päeva kogemused ninanokkimisest mõjutamata.
See olen mina, elus olend, kes otsustab ninanokkimise saatuse üle.
Need on minu elusrakud, kes otsustavad, kas lasta viirusel paljuneda ja avalduda või kapseldatakse see minu elusrakkude poolt keha tundmatutesse sügavustesse.
Kus säilib küll potentsiaal muutuda aktiivseks, aga on passiivsus.
Nagu minu potentsiaal nina nokkida on alati minus olemas.
Enamus oma päevadest otsustan ma mitte nina nokkida ja seda halba harjumust mitte aktiveerida. See ei tähenda, et seda ei ole olemas.
See ei tähenda ka, et see on elus.
Lõpetuseks kaks retoorilist küsimust:
Kui paljud inimesed kannavad enda turjal kivi, mille raskus jätab jälje nende igasse issanda päeva?
Kui palju on inimesi, kelle turjal on hiidrahn, aga nad elavad kergelt kui linnud?
Selle teise küsimuse puhul oleks tänuväärne, kui nimetatakse näidetena nimesid.
Oleks kohe, kellest eeskuju võtta!
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti