Huuuvitav. Juhtusin lugema artiklit, kus mõtiskleti islami pühasõdalaste kontseptsiooni üle. Kandev idee oli selles, et iga moslemist lapsevanem, kes arvab, et on oma poja kasvatanud julgeks, ausaks, õiglaseks ja hoolivaks, peaks olema uhke ja rahul, kui ta poeg valib pühasõdalase tee ning sureb vägivaldset surma islami tõdesid kaitstes. Et ausal mehel põhimõtteliselt eriti teist varianti ei olegi. Sest, kui ei sõdi, siis pole sa ka mingi õige moslem vaid lased igasugustel uskmatutel troppidel Prohveti üle nalja teha jne.
No oli selline päris meeleheitlik kontseptsioon neil, eks.
See mõttekäik viis aga hoopis ühe teise küsimuseni. Misasi on tänapäeval argus? Mida läänlased arguse all üldse silmas peavad? Ja kas selline asi meil üldse eksisteerib? Kas kedagi saab lääne postmodernistlikus ühiskonnas süüdistada arguses? Kas argpükslust tohib meie tolerantses maailmas ülepea taunida ja hukka mõista? Kas argus on inimõigus? Kas võrdõiguslikkuse volinik sekkuks, kui kedagi süüdistatakse arguses? Kas enne etteheidet arguses tuleks hinnata julgust ja au (mõlemad väärtused on teatavasti väga palju halba toonud)? Ent, kui me leiame, et "kõik on nagunii suhteline" ja seega on ka julgus ja au vaid ühiskondlik kokkulepe -millel pole üksikindiviidi jaoks mingit olemuslikku väärtust?
Kas Läänes on argusest saanud mingi järjekordne tolereerimist vajav nähtus, mille puhul tuleks argpüksi tundeid mõista ja vältida tema tundliku inimväärikuse haavamist? On's argpüks hoopis oma arguse ohver -ja süüdi on ühiskond, kes sunnib inimesi käituma julgelt (ning kohati enesehävituslikult)?
Kas pigem tuleks julgustada inimesi olema ausad ja näitama välja oma tundeid (= argust)?
Või mis värk sellega on, ah?
Argusest ei räägita ju absoluutselt? Mitte kuskil.
* * *
NB! Argust ei tasu segi ajada "tehniliste ja ratsionaalsete põhjustega", mis tingivat mõne teo tegematajätmise. Samuti mõnede haruldaste sünnipäraste hirmudega.
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti