Tooneala EasyShot, mis polnudki nii easy.

Stage nr 3 (Piparkoogimehed ülbitsevad)

Stage nr 2 (Korstnapühkija on kutsutud)

Stage nr 1 (Metallisti unistus)

Stage nr 5 (Läbirääkimiste laua taga)

Võeh. Eile oli siis see päev, kui Pahkla vanas raketibaasis toimus Toonela Tuletoojate korraldatud IPSC laskevõistlus EasyShot. 

Kogunesime 10.00 raketibaasi juurde ja Hr. Surm pidas kokkutulnutele hoogsa ja sütitava kõne. Peamine sõnum oli, et tegemist on võistlusega, kus tuleb võtta iisilt. Kui pihta ei saa -võta iisilt! Kui saad disklafi -siis pole sellestki midagi hullu -naudi seltskonda ja ilusat ilma! EasyShot on just neile, kes käivad laskmist ainult võistlustel harjutamas. 

Hr. Surm oli ise loomulikult täis rõõmsat elevust ja mõjus ülimalt positiivselt. Pealegi oli kõne just nagu minu jaoks tehtud.

Panime nimed kirja ja vaatasime pisut kokkutulnuid. Oli hulk venelasi -sh silmatorkav grupp roosasse riietunud naisterahvaid -kõigil salvetaskud ja kabuurid efektselt vööl. Väga lustakas vaatepilt.

Registreerimisbussi juures oli ka mingi võimas hõbedane kast, kust tuli Metsatölli-laadset muusikat. Juhtmeid sellel kastil ei paistnud olevat (mis tekitas minus suurt imetlust).

Reg-bussi juures moodustati ka squadid (laskuritest koosnevad 7-10 liikmelised rühmad, kes lasevad stagesid koos ja liiguvad ka stagelt stagele grupina. Sellega välditakse stagede juures supisaba-laadseid järjekordi). Meil juhtus tekkima väga lahe squad - oli 3-4 politseinikku, ja ka 3 tütarlast. Tütarlaste kohalolu mõjus mulle väga hästi, sest 2 neist olid võistlustel esmakordselt ja ma tundsin end seetõttu peaaegu et prohvina. 

Staged olid olemuselt justkui lihtsad, aga samas just nii kaugel, et kohe käigult pihta ei saaks. Stagedele olid pandud naljakad nimed: Metallisti unistus; Korstnapühkija on kutsutud; Piparkoogimehed ülbitsevad; Invaliidide disko, ja -Läbirääkimiste laua taga. 

Ilm oli hommikuselt külm ja käed muutusid kohmetuks. Alustasime neljandalt stagelt. Minu peamine mure oli mitte "no shoot" -e (NS) tabada ja sihtisin seetõttu pisut kõrgemale, kui ehk pidanuks. Tulemuseks oli hulk ebamääraseid deltasid (märklehe kõige äärmisem osa). Aga mis siis -lasta oli ikkagi lahe ja NSe ma ei tabanud. Ühel tüdrukutest tõrkus Glock (salv ei lukustunud, mistõttu laadis relv järgmise padruni viltu padrunipessa). Ka üks CZ tõrkus.

Edasi liikusime viiendale stagele -ja eksisime peaaegu ära. Mingeid viitasid tee peal ei olnud ja oli tükk pusimist, et õigesse kohta kohale jõuda. Isegi Hr Surmale tuli helistada.

Viies stage oli lühike ja kiire. Kaotasin salvevahetusega paar sekundit, sest külmast kohmetunud näpud ei suutnud salveriivi alla vajutada, et salv alt ära kukuks. Selle stage eriliseks boonuseks oli see, et kiireim laskur sai preemiaks lasta paugu Desert Eagelist. See on jube kobakas püstol, mis meenutab pigem kuvaldat, kui käsirelva. Ja käes tundub kah nagu kuvalda ja rauasae ristsugutis. Suudemeleek on tal aga 1m pikk ja pauk sellele vastav. Väga lõbus. Kahju oli ühest tüdrukust, kes lasi kõik "A"-d, kuid unustas salve vahetada ja sai 3 protseduurilist karistust.

Siis jõudsime esimese stage juurde, mis kujutas endast suurt hulka metallplaate ja nelja popperit. Mulle see stage meeldis. Mitte, et ma oleks väga kiire olnud, aga oli kihvt kuulata, kui peale tabamust mõnus "plõnn!" kostus ja näha, et märk kadus. Märgid tuli lasta kahest kastist. Ühe popperiga tekkis mul aga raskuseid -lasin ära vist terve salve (13), enne, kui ta alla sain. Sihtisin liiga madalale ja märk ei kukkunud isegi tabamustest hoolimata. Alles kõrgemale tabades sain popperi maha. Käiku läksid kõik neli salve (kohati tundus, et ma muud ei teegi, kui vahetan salvesid!).

Järgnes stage nr 2, kus tuli lasta neljast kastist neli märgigruppi. Vahemaa oli suht pikk, aga mingil moel ma hakkama sain. Oli väga põnev, ainult et külm. 

Viimane oli stage nr 3, kus  tuli lasta märke läbi -või ümbert põõsa. Millegipärast jätsin ähmiga ühe märgi üldse laskmata  ja lasin samas paari nõušhuuti. Vist oli mu halvim stage. Sellel stagel hakkas ühe laskuri Glock lõplikult tõrkuma (tõrkus juba ka varem) ja ei jätnudki enam järele. Salv ei söötnud padruneid ette ja laskur pidi iga lasu järel kelguga lõgistama, et kinnijäänud kesta välja saada ja uut padrunit padrunipessa sööta. Väidetavalt oli põhjus vigastes salvedes (kuigi neid oli tervelt neli!). Öelge veel, et Glock ei anna tõrkeid!

Ja siis oligi võistlus äkki läbi ja tuli koju minna. Tegime oma squadist reipa ühispildi ja soovisime üksteisele kõike paremat ja õnn kaasa ja tšau! ning muud säärast. Oli väga lahe seltskond.

Võistlus oli igati tore ja tekitas ülimalt positiivse emotsiooni. Ilmselt on see seotud adrenaliini ja mõnusa olemisega, mis laskurite seas valitses. Küllap sätin võistlusega seotult blogisse veel mõningaid pisidetaile, mis rajal silma jäid.

Tõrkuv Glock.