Hiljuti sattus teele Kuke Alexandri-õlu. Aleksandri tugevaim omadus on tema suur purk, mis mahutab terve pindi Supilinna-tagust kesvamärjukest. Midagi muud on aga raske esile tõsta. Jook maitseb pisut nii, nagu oleks erinevad Herne tänava poest ostetud (heledad) õlled entusiastlikult ühte suurde purki kokkusegatud. Supilinna elujaatavas kontekstis on sellega saavutatud isegi päris huvitav -ja kauakestev -tulemus.
Alexander sobib just suurepäraselt külmal oktoobriõhtul Jakobi mäe pargis konutamiseks (et oodata millal süttib mõne tudengineiu aknas kauaoodatud valgus) või mõnes Supilinna tagahoovis Elu Mõttest rääkimiseks. Aleksander on õige valik puhkudeks, kui aeg mängib rolli.
Tasuks ka uurimist, kes on need isikud õlletehase väravas (vaata alumist fotot). Vasakpoolne mees näib pisut sõjaväelaslik? Ülejäänud kolm on kas õlletehase töölised või hoopis töötud, kes värava taga tööotsa ootavad. Igatahes põnev detail.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti