Vingumine on inimese üks põhiõigustest!

Mulle hakkab järjest enam tunduma, et vingumist mõistetakse liiga kergekäeliselt hukka. Inimesi, kes kujutavad oma elu või mingit probleemi mustades värvides, vaadatakse samamoodi nagu kunagi vaadati vallaslapsi. "Mida sa vingud? Tee midagi!" öeldakse kohe. "Mingi vingur oled vä?"

Aga võibolla on inimesel ka tegelikult põhjust vinguda? Võibolla püüab ta nii oma tõsist mure kurta? Püüab nö rääkida? Ehk ta tunneb just NII?

Eristaksin kahte tüüpi vingumist:
1) vingumine teiste inimeste üle
2) vingumine saatuse üle üldiselt
3) vingumine enda abituse üle

Teiste üle vinguda ei tasu, sest nagunii sõltub olukord sellest teisest inimesest ja vingumine segab arusaadavat teabevahetust. Küll aga on igati asjakohane vinguda elu -ja enda saamatuse üle üldiselt. Kui inimene tunneb ennast õnnetuna, abituna, ebaõnnestujana, lööduna, petetuna, ärakasutatuna jmt, siis on halisemine ja vingumine täiesti omal kohal!
Öelda õnnetule inimesele: "Mida sa vingud -tee midagi! Võta end kokku!" on väga lihtne ja väga isekas. Tavaliselt selle lausega kogu abi piirdubki. Selle lausega on väga hea ennast kerkinud probleemist distantseerida. See lause on märk, et kuulaja ei soovigi kurtja mure kuulda ega kaasa mõtelda.
Enne taolist paikapanevat üleskutset peaks vähemalt pool tundi kuulama -ja alles siis ettevaatlikult olukorra positiivseid külgi näitama.

Eriti paha on süüdistada vingumises mehi.

Esiteks tunnevad nad end niigi nirult, et peavad vingumisega tegelema ja teiseks vinguvad mehed peamiselt selleks, et olukorrast mingit väljapääsu leida. Või häiret anda. Vingumine võib olla märk, et mees ei tea mida teha ja vajab abi.

Teiseks kipub ühiskond arvama, et mehed ei tohigi kunagi vinguda ja haliseda. Nad ei tohi tunda enda õnnetuna või ebakindlana. Sellist asja ei sallita! taoline suhtumine tekitab mehes aga väga rämeda sisekonflikti, sest kuidas olla, kui oled õnnetu -aga pead olema hoopis õnnelik? Ja mis veel märkimisväärsem -mitte lihtsalt paistma õnnelik -vaid ka pärisel olema, sest kui mees pole õnnelik, on ta automaatselt äparduja ja väärt üldist hukkamõistu.

Ning vinguda ei tohi!

Meestele pole negatiivsed emotsioonid lubatud ja arvata on, et just sellepärast ongi nende keskmine eluiga napid 65 aastat. Osad sõidavad ennast murekoorma all surnuks, osad hukkuvad tööl, sadakond meest aastas teeb enesetapu ja ülejäänud joovad ennast oimetuks. Vaid vähesed pääsevad...

Kokkuvõtteks: laske inimestel haliseda ja vinguda. See maandab stressi ja aitab uuesti hoogu võtta. Hädaldamine on iga inimese põhiõigus mida ei tohi neilt ära võtta!