tiistaina, lokakuuta 20, 2009

Mis toimub meeste peas Tartu mnt alguses (lennujaama juures)

Enamik mehi on sõitnud kunagi autoga Tallinnast Tartusse. Ning enesestmõistetavalt on nad kogenud sellel teel palju põnevaid hetki. Kõik mehed on tundnud adrenaliinisööstu peale napilt tehtud möödasõitu, peale edukalt lõppenud vesiliugu, peale nibin-nabin läbitud kurvi ja peale seda, kui rekkast möödudes selgub, et vastassuunast ei tulegi ühtegi autot.

Mehed on tundnud sellel teel surma lähedalolu ja tema ülekavaldamisest tingitud edu-kogemust. Iga edukalt lõppenud möödasõit tõestab mehele, et ta on oma saatuse valitseja ja möödasõidetute võitja ("lähen sellest Honda-pannist mööda!" mõtleb ta seejuures enesekindlalt). Üürike õnn mida mees Tartu poole kihutades maanteel kogeb, jääb talle eredalt alateadvusse ning muutub osaks ta minapildist.

Ja polegi midagi imestada, kui tavaline müügimees või kontorirotist nohik Tartu mnt algusse jõudes (umbes Lennujaama kohal) muutub närviliselt käikuvahetavaks kiskjaks. Maanteel ei loe haridus, sotsiaalne positsioon ega eraelu. Loeb vaid kiirus, otsustavus ja külmad närvid.

Tallin-Tartu maanteel on kõik mehed võrdsed...-KÕIGIL ON VÕIMALUS!

10 kommenttia:

mk kirjoitti...

Meenub 1 vana arvutimäng Carmagedon on nimeks. A möödasõitude arv suvalisel marsruudil on pöördvõrdeline tillipikkusega ning võrdeline auto hinnaga.

Kaur kirjoitti...

Tartusse sissesõit on muide palju jubedam kui Tallinn. Tallinnas saab Lennujaama juures 70-ga lasta (tegelt siis 90+) ja siis Järvevanal uuesti. Ja kuna kõik sõidavad 90+, on maandumine linnaliiklusse suht pehme. Tartus on aga ees Jakobi mägi ja 30 km/h kiirusega parkijad ja vot see ajab küll närvi mustaks!!!

Death Track, mitte mingi carmageddon.

Asjadest kirjoitti...

mk on nüüd pisut libedal jääl :)

Jakobi mäe kohapealt on küll õigus. Selline tunna nagu oleks 100m finiš kuskil magamistoas.

mk kirjoitti...

Libeduse vastu aitab vaid õige sõidukiirus ning varakult alla pistetud talirehv. Automänguga panin jah natuke mööda.

Anonyymi kirjoitti...

Emotsioonide psyhholoogias iseloomustab teatud liikluskäitumist selline tugev tundmus nagu MAANTEERAEV.
yldiselt pyyab inimene alateadlikult raevu abil kompenseerida mingis temale endale olulisena tunduvas võimes/oskuses esinevaid puudujääke, ebakindek tyyp saab sel moel enesehinnangut lappida

zeeta

Kaur kirjoitti...

Ebakindlus on ja jääb, agressiivsus selle maandajana on ja jääb. Nõrgem vend läheb kõrtsi kaklema, kõvem selle algatab sõja, keskmine inimene sõidab Tallinnast Tartusse.

Ehk, kui ma olengi ebakindel ja puudulik tüüp ja VAJAN enesehinnangu lappimist, siis parem "road rage" kui koduvägivald, eks.

Asjadest kirjoitti...

Nii see on. Inimene on väga salapärane. Kogesin seda eile ise, kui keegi lasi signaali, kui käik ei tahtnud sisse minna ja ma 2 millisekundiga liikuma ei hakanud.

Läksin nii närvi, et lasin KA signaali ja peaaegu -ma kordan -peaaegu oleks tagumisele autole keskmist näppu näidanud. Lisaks pistsin vihaselt sõimama (olin autos üksi) ja ütlesin mitu korda kõvasti "idioot!".

Maanteel ei juhtu selliseid asju kunagi.

Ivari kirjoitti...

Minu viimane kogemus Tallinn-Tartu marsruudil. Mitte päris lennujaama kohal, vaid natikene enne pidurdas minu ees buss nr 2 et oma taskusse sisse mahtuda. Pidin siis ka pidurdama. Pidurdama pidi ka minu taga olev debiilik, kes (sarnaselt sinu juhtumile) selle peale närviliselt signaali litsuma hakkas. Tundsin taas, et telliskivide varu peaks autos alati olemas olema. Kuna oli tupptund ka veel, siis üritus lõppes sellega, et keerasin Koselt Jäneda peale ja kulgesin mööda oma lemmikteed - Piibe maanteed.

Mulle vahel meeldib, et on olemas inimesed, kes ei tea, et on olemas nt maakohad või väiksemad teed. Tänu neile on üsna tihti puhtam, kuivem ja muretum tunne!

Anonyymi kirjoitti...

Mõigu kitsendus on ängistav, sa oled nii lähedal linnast välja pääsemisele ja siis on seal hääletajad ja muidu mökerdised selle lõigu "tupptunnil" kinni parkinud. Lennujaama kohal tekib juba tuttav pääsemise tunne, et kohe-kohe saan siit ära ja "on the road again".
Ja see on the road again eeldab kiirust, sellist mõnusat, mitte kihutamist ja liikluseeskirjade rikkumist. Aga kui täpselt nende "Tere tulemast/head teed" lookade vahel parmpoolse pedaali peale rohkem vajutada - see on nagu kinnipidamisasutusest pääsemise tunne

Anonyymi kirjoitti...

Tallinn-Tartu maantee on mõrtsukas. Minu tutvusringkonna viimaste aastate skoor on 2 laupkokkupõrget kokku 3 hukkunuga (mõlemal korral oli vastusõitja see, kes vastassuunda kaldus). Tartu poole sõit on nagu sõttamnek - iial ei tea, kas jõuad elusalt-tervelt koju tagasi või mitte. Ebakindlad tüübid võiksid end välja elada kusagil mujal, sest enamuse tagasihoidlik soov oleks lihtsalt ellu jääda.