Jätkuks sellele vingumis-loole, tekkis veel paar primitiivset mõtet.
Esiteks see, et ebaõnnestujatele ja väheedukatel positsioonidel olevatele inimestele vaadatakse tänapäeval pisut viltu. Täpsemalt -nendega ei viitsita suhteid arendada. Kellegil pole selleks aega, sest kogu aur kulub karjäärile. Ebaõnnestujad isegi ei satu meile ette, sest neid pole seal, kus on tublid ja ettevõtlikud inimesed. Näiteks koolitustel ja muudel lahedatel üritustel.
Solarise avamisel pole neid kunagi.
Samas on puuduse, ebaõnne ja kurbuse nägemine -ning kogemine -inimese normaalseks kujunemisel jube tähtis. Need, kes pole ise kunagi tühja kõhtu kannatades pargipingil maganud, ei suuda märgata neid, kes kusagil lageda taeva all konutavad. Kes pole ise longanud, ei märka vigaseid. Kes pole kunagi üksindust tundnud, ei saa aru hirmust üksinduse ees.
Väga huvitav, et inimese tublidust ei mõõdeta tänapäeval tema heategudega, vaid isikliku tööalase (=sotsiaalse) edukusega.
Aga võibolla mulle ainult tundub nii? Järsku ma olen pessimist? Võibolla edukad inimesed ongi just kõige positiivsemad ja abivalmimad? Täitsa võimalik...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
13 kommenttia:
Eip - said asjale õõvastavalt täpselt pihta!
lisaks ei ole au sees kulutada oma kasumit ühiskonna arenguks, vaid isiklikule luksusele. pole kuulnud ärimehi üksteist üle trumpamas sellega kes kui palju on haridusele, teadusele, meditsiiinile, keskkonnale jne raha andnud. ikka kellel vingem auto, kaater, maja jne.
loonatalu
Kas B. Gates ja W. Buffett ei olegi ärimehed? Või ei ole kuulnud et nad on maailma kõige rikkamad mehed ja samas ka suurimad filantroobid?
Liiga lihtne on üldistusi teha...
Aga kuidas mõõta edukust? Palganumber on minuarust väga hädine mõõdupuu. Samuti kärjääriredel ei sobi nagu hästi. Ja üldsegi, miks on vaja kedagi hinnata ja mõõta?
Vilts
Mingi analoogne tore mõte, mis seostus: et korralikul ärimehel on paar pankrotti tagataskus. Neist õpib lihtsalt paremini ja riskijulgus suureneb.
B. Gates on jah suur annetaja, aga peab meeles pidama, et tegemist on erandiga. Gates on ju tegelikult nohik, kes leiutas kogemata asja, mis hakkas hullult tulu teenima. Näiteks Eestis töötaks Gates ilmselt ikka veel kuskil räpases serveriruumis ja keegi ei teaks tast midagi. Ning mu mõte oli ikkagi üldisemat laadi -soojad inimsuhted ei põhine Gatesi annetustel vaid ikka üldises suhtumises. Ajalugu teeb tänapäeval keskklass.
Ning loomulikult on üldistamine väga vajalik -alles peale üldistust saab hakata eranditest rääkima.
Mulle tundub, et tänapäeval peaks koolitustel rääkima mitte müügist ja enesekehtestamisest vaid empaatiast, kogemus-õppest ja osavõtlikusest. See oleks ilmselt ka müügile kasuks.
Hindamine ja mõõtmine on ka väga vajalik. Vastasel juhul ei saaks pätte ja muid kurjategijaid isegi vangi panna.
Ühiskond on rajatud etteheitele. See aga eeldab mõõtmist.
Vahva! :)
ma pidasin silmas rohkem meie armast eestimaad, ka siin on ühiskonnas hoolivaid ärimehi, kes agaralt oma raha ja aga investeerivad rahva hüvanguks. paljud neist ei reklaamigi seda. kuid üldine mentaliteet kaldub rohkem soosivat vidinatega uhkustamist.
loonatalu
Loona kuule -sinul on ju ka oma firma? Kuidas sul selle filantroopiaga lood on? Mis su suuremad projektid on?
Praegu on käimas selline nädal nagu "Tagasi Kooli". Ma käisin ka eile oma vanas koolis õppuritele erialast juttu rääkimas. Mind hämmastasid õpilaste küsimused.
"Kui suur su palk on?"
"Kas ametikõrgendust ka on võimalik saada?"
"Kas sa ametikõrgendust tahad?"
"Kas sul on alluvaid, keda käsutada?"
"Ega ometi ületunde tegema ei pea?"
"Kas see töö sind ära pole veel tüüdanud?"
"Saad sa midagi tänu oma tööle tasuta?"
Ja ega ühtki erialast küsimust nagu ei tulnudki, kuigi ma neid üritasin suunata. Ilmselt olen jama õpetaja :|
Väga huvitav info, Kant. Küllap lapsed küsivad seda, millest kodus räägitakse (kui tegu on väikeste lastega). Või siis tunnevad muret enda tuleviku pärast (et järsku saaks ka sinna rööle?)
panen kohalikku looduskaitsesse pappi ja aega nii, et sahiseb !
loonatalu
Eks mure tuleviku pärast on vist praegusel ajal igaühel aktuaalne, kuid sellegipoolest peaks huvipakkuvam olema eriala kui selline, mitte ametikõrgus, raha, alluvad. Või üldse see, et mis ma selle eest saan?
Kui ma käiksin tööl vaid rahateenimise eesmärgil, st amet mitte midagi hingele ei pakuks, siis poleks sellisel elul miskit mõtet.
Kaur: kui elu on raske, siis teebki muret see, et kuidas ma täna või homme hakkama saan. Ja see raske võib tähendada nii seda, et "juba 3. SMS laen maksmata" kui seda, et "kas ma peaksin jahi purje uuendama".
Ma olen Mustamäelt ja kui keegi arvab, et ta võiks mu abist kasu saada, siis mina olen valmis aitama. Kontakti leiad ju ise. Raha ei anna aga käe võin heale üritusele külge panna.
Lähetä kommentti