Olin paar päeva tagasi sunnitud uurima mõningaid erinevaid puulehti (kask, haab, pihlakas, jugapuu). Mu tähelepanu pälvis asjaolu, et kõigi lehtede servad on sakilised (mikroskoobi all vaadeldes võib näha, et sakilised on ka esmapilgul sirgeservalised lehed). Kui teemasse süveneda, näeme, et pole olemas ainustki looduslikku vormi, mis oleks nö lõpetatud või valmis.
Ainsad, kes teevad lõpetatud vorme, on inimesed (vähemalt nende endi arust on tegemist valmisvormidega).
Kummaline, kas pole?
Meid ümbritsev maailm ei ole lõpetatud. Ta pole valmis. Tal puudub selgepiiriline kuju. Selle nähtuse heaks näiteks on ka Mandelbroti fraktal.
Sellest seaduspärast lähtudes peaks ka inimesed muutma oma arusaamist asjade olemusest ja kujust. Me ei peaks püüdma luua "valmis" vorme, vaid looma asju, mis on vaid hetk pikemas protsessis. Tuleks luua arhitektuuri, mis võimaldab pidevat rekonstrueerimist; masinaid, mis koosnevad moodulitest, mida on võimalik erineval moel ümbergrupeerida ja täiendada uute lisaseadmetega; rõivaid, mida on võimalik pidevalt täiendada ja erineval moel aktiveerida.
Sellekohased näited on tegelikult juba olemas ja kasutuses: kihiline riietus -joped, mille voodrit saab eemaldada, kuhu saab lisada positsioneerimisseadmeid või valguselemente; soomusmasinad ja vormelid, millede erinevad tehnilised süsteemid on moodulitena vahetatavad; elukestev täiendõpe, moodulsisustus, moodulmajad (näit. konteinermajad) jne jne
Arusaamine, et asjad ja olukorrad on dünaamilised ja lõpetamata, on äärmiselt oluline. Sellega seostub ka arusaam, et kunagi pole kõik lõplikult halvasti või lõplikult hästi...
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti