Mäletan, et kunagi ammu-ammu (90ndal) toimus KLs (tollal oli see ettearvamatu ja poolmetsik organisatsioon) selline üritus, kus tuli sõita talvel autokastis kuhugi tühermaale, et siis paar tundi lumes kõhutada, soojenduseks vaid õrn lootus, et ülemad teavad mida nad teevad. Noor ja rahutu inimene ei suutnud sellise olukorraga loomulikult leppida: "misasja me siin passime?! Kaua siin võsas olla tuleb üldse? Hommikuni vä? Külm hakkab ju...-varbad juba külmetavadki...-ülemused on vist migid lollpead...jätavad meid siia lumme vedelema...ise pekitavad kindlasti kuskil soojas kohas...".Umbes sellised mõtted olid.
Pühapäevasel üritusel, kus olukord oli väliselt samasugune -ent möödunud oli kümme aastat -ei tekkinud mingit identiteedikriisi.
"Ah et vaatluspost jah? Tuleb vaadelda ja alajaama kaitsta? No davai -vaatleme ja kaitseme siis...".
Püüdsin isegi jälgida, kas peas tekib veel mingeid mõtteid -kuid teadvuses valitses õnnis vaikus ja rahu. Vaatad lihtsalt ümbritsevat loodust: männitüve, lostunud rohtu, põõsast, puul olevat sammalt, sätid varustust; niheled natukene, et oleks mugavam ja hoiad tagasi kiusatust sihtida püssiga möödasõitvat autot (sihtida tahaks vaid harjutamise mõttes), uurid sügisesi puulehti, takseerid eemal kraaksuvaid vareseid...
Ja ei ühtegi pahatahtlikku mõtet. Nagu mingi Pühamees...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti