Oli aeg, kui Marlboro-mehed naeratasid sulle linna suurimatel plakatitel oma kõikevõitvat naeratust ning kappasid uljalt tõusvasse päikesesse või puhkasid päevast väsimust kuldse lõkketule ääres. Nende ratsud läikisid ning lassod olid sitked ja tugevad. Nüüd nad enam ei naerata. Või kui, siis pisut kibedalt ja sarkastiliselt. Lassod on asendunud muruniidukite ja kastmisvoolikutega, sigaretid brokkoliga ja ratsud liisinguautodega. Ning mitte kunagi enam ei pööra nad oma hobust päikesele vastu.
Ainult vahel harva kohtuvad nad vanade sõpradega mõne lao tagahoovis, et möödunud aegu meenutada...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti