Esimene reegel: ära hakka võistluste ajal oma eelnevaid otsuseid ümber tegema. 300m distantsil lasin seetõttu maha kaks "pantvangi" (st tabasin märki mida ei tohi lasta ja mis annab miinuspunkte). Tulemuseks 0 punkti. Tore algus...
Kuna laskuri edu -ja ebaedu sõltub suuremal või vähemal määral Kõrgematest Jõududest, ei tee alandlikkus kunagi paha... ;)
Siin on näha üks tüüpiline stage. Lasta tuleb mõlemast pilust sest kõiki märke korraga "ei näe".
Iga lasuga viskaks nagu pool sepikut minema...karm ego-värk...
Lühim (10m) distants.
Reegel 2: kui sul on kiire, siis lõpeta rapsimine. Tee kõike rahulikult ja 1 kord. Jõuad rutem.
Kuna kohtunikke nappis, toimus stagelt stagele liikumine päris vaevalises tempos, mille tegi eriti valusaks asjaolu, et kohale oli sattunud selliseid mehi, kes pidid ümbritsevatele inimestele pidevalt kõnet pidama ja igasse lausesse paar P ja V ja T tähega algavat roppust põimima. Ma ei saanudki aru, miks see neil nii oli. Selle tõttu hakkas minusugusel hella hingega vennikesel loomulikult varsti paha ja tundsin nagu teatud võõrandumist ja soovi olla kusagil mujal.
Üldiselt oli siiski päris meeldivalt ärev võistlus. Nagu ma märkasin, ongi võistlusega kaasnev ärevus, südame puperdamine ja käte värisemine IPSCi toredaim näht. Need, kes seda nautida ei oska, püüavad aga tõsimeeli märki tabada ;)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti