Naiste eksistentsiaalsest diskrimineerimisest

Seda, miks naised meestest vähem teenivad, tean ma juba ammu. Põhjus on selles, et naisterahvad söövad oluliselt vähem. Olen seda pisut jälginud, ja asi on täiesti kindel. Ainult tõeliselt ablas naiserahvas kahmab sööklas endale suure prae, toobi piima ja priske saiakese. Tavaliselt saavad nad kõhu täis aga nääpsukesest supist või salatikausikesest. Samas, kui isegi kidurad mehed on SUNNITUD ostma suure prae, et kulutatud kaloreid kuidagigi tagasi teenida. Selge siis, et naistel kulub toidu peale u 40% vähem raha, kui meestel -mistõttu nad ka teenivad vähem.

Aga eile tekkis veel üks eksistentsiaalne faktor.

Me kõik teame, et suur hulk naisterahvaid on suhteliselt ägeda loomuga ning täis mahasurutud ängi, mis ainult otsib väljapääsu? Ning erinevalt meestest, ei oska nad seda autoga kihutades või jalaga teeäärseid puid tagudes maha laadida.

Kujutage nüüd ette, kui selline kellapommina tiksuv naisterahvas ei kaaluks mitte 50 kg ega oleks 1 m 60 cm pikk vaid oleks 2m pikkune ja kaaluks 100 kg. Ja tunnetaks seejuures oma füüsilist suutlikkust...
Ma usun, et kuritegevuse ja vägivaldsete surmade % hüppaks kohe lakke.
Nüüd ongi aga asjad nii kavalasti säätud, et naisterahvad ei ole füüsiliselt eriti tegijad. Ma arvan, et just tänu sellele ongi paljud mehed üldse veel elus. Nagu näeme, ei ole diskrimineerimine midagi juhuslikku vaid kõigel on oma mõte.