Lõppenud on küsitlus "Oled sa oma eluga rahul?". See oli päris kurb küsitlus nagu näha. Saime teada, et 37 % ei ole rahul. Mis on päris palju. Võid olla kindel, et kümnest su tuttavast on vähemalt 4 pisut õnnetud. Need neli tunnevad end ebaõnnestujana või lootusetuna. Või tundub neile elu pisut tühine ja mõttetu. Võimalik, et nende rõõm on hävitatud mure, pettumuse või (tuleviku)hirmu tõttu.Kas ma tean, kes need 4 on? Mis on nende nimed? Olen ma üldse küsinud?
5 kommenttia:
See tulemus on väga ebatõenäoline, isegi teistpidi pööratult oleks rahulolematute protsent liiga väike. Minu tutvusringonnas on jaotumine pigem nii, et 10% on rahul ja 90% ei ole üldse rahul. Praeguses globaalses situatsioonis peab olema kas väga egotsentriline või väga vaimust vaene, et eluga rahul olla. Minu tutvusringkonda ilmselt pole kumbagi sorti väga palju sattunud...
hahahaaa, mina kuulun nende vaimust vaeste hulka :P aga see on ju igati keeruline küsimus, oleneb, kuidas võtta.
aga sa, asjadest, küsi ikka jah, kes need rahulolematud on, ja püüa aidata. võibolla sina oled ainus, kes suudad neid päästa...
Lumi: ma ise arvan kah, et see on pisut liiga ebatõenäoline number. Ilmselt olid "olen rahul" vastajad enamuses sellised tublid sooritajatüüpi naistehvad või mehed, kes õige vastusega püüdsid hierarhias enda kohta paramdada.
Osad on aga kindlasti ka sellised, kes on tõsimeeli oma elu eest tänulikud. Võibolla ka raskete asjade eest.
Annushka: mul on hetkel selline periood, et kõik tõstatatud teemad jäävad paratamatult teoreetiliseks. Aga no keegi peab ju ka mõtlema, eks?
Oma elu eest tänulik olemine ei ole sama, mis eluga rahul olemine. Ma olen ka tõsiselt tänulik kõiksusele, et ma ikka veel elus olen, kõigist võimalustest mitte olla hoolimata. Ja ma oskan nautida pisiasju, mis on hästi, ning olla nedegi eest tänulik. Aga eluga rahul olla, kui inimkond hävitab ainsat planeeri, millel on võimalik elada, moraalsed ja vaimsed väärtused on täielikult devalveeritud, valitseb hunt sööb hunti mentaliteet, Õhtumaine poliitiline ja majanduslik ideoloogia on ennast ammendamas ja sotsiaalne krahh on kümnete, mitte sadade aastate küsimus, samas Ida ja Lõuna käärivad ja rahu asemel on tõusmas üha uusi sõdu, Läänest ei ole aga tõusmas mitte ühtegi Suurt Juhti ega kultuuride ühendajat jne jne? Selleks peab olema väga küündimatu mõttelennuga või väga pohhui kõigest peale enda hetkeolukorra.
Huvitav ajajärk, kas pole? Nagu Rooma Impeeriumi lõpuaastad, kus üheltpoolt valitses riiklik rõhumine, teisalt barbarite oht ja kolmandast küljest moraalne laostumine.
Tänulikkuse ja rahulolu kohapealt on sul loomulikult õigus. Tänulikkus ei = alati rahuloluga.
Lähetä kommentti