Ühest asjast ma aru ei saa -miks demoniseerivad kultuuriringkonnad televisiooni ja idealiseerivad teatrikunsti? Teleka puudumisega kelkimine on saanud moeasjaks, mis näitab justkui inimese erudeeritust ja "vaimset kapasiteeti". Ebaloogiline on seegi, et needsamad telekaeitajad ronivad nagu kurjast vaimust vaevatult teatritesse ja suvelavastustele -vaatama - sedasama mida ka telekas näidatakse...
Jutt, et teater on vahetu ja kuidagi erilisem on samuti imelik. Pigem näitab selline arvamus, et vaataja ei suuda telekas nähtuga suhestuda -tal puudub oskus lugeda inimeste emotsioone ja tajuda ekraanil lahtirulluvate sündmuste inimlikku ulatust. Võiks isegi arvata, et telekaeitajad on omalaadsed sotsiopaadid, kes vajavad tunnete mõistmiseks reaalset higi ja pisaraid.
Tõeline alternatiiv (teleka/teatri)VAATAMISELE on seega tegevus. Kõige tavalisem. Näiteks see, kui ostad poest peotäie naelu ja kopsid need isiklikult mõne kännu või noti sisse -ise samal ajal elu püsiväärtuste üle juureldes. Või kui teed tolmuvõtmisest samasuguse asja nagu on Jaapani teetseremoonia.
Kuid teater -see pole mingi alternatiiv!
5 kommenttia:
1)KapaTsiteeti;)
2)Sellisest fenomenist nagu (näitleja) performatiivsus - kohalolu - on tehtd terve teadusharu, seda uuritakse ja üritatakse mõista nii intellektuaalsel kui füsioloogilisel,energeetilisel ja neurokeemilisel tasandil. Kas näitleja eripära seisneb esinemissituatsioonis? Tema isiksuses? Füüsises? Vaimses seisundis? jne jne jne. Teater on alternatiiv, kui sellesse süvitsi minna. Suvelavastustest ja Baskini vodevillidest ei ole muidugi väga mõtet seda otsida. Mina otsin näiteks oma magistritöö raames performatiivsust sõjaväelisest väljaõppest ja sõjast. Teater ja teatraalsus ei piirdu saali ebamugavate istmete ja tolmuse lava või suvelavastuse sääskede ja vihmaga;)
Samas ei pürigi teater konkureerima ei tolmuvõtmise ega Jaapani teetseremooniaga, telekast rääkimata. Telekas jutustab lugu, pigem konkureerib see raamatutega. Teater jutustab vahetust kontaktist inimeste vahel ja erilisest aja kulgemisest. Tänapäeval on ääretult haruldane (ja tähtis), kui keegi on nõus tervelt poolteist või kaks tundi oma ülikiirest elust istuma teiste, võõraste inimeste kõrval ja pühendama oma tähelepanu täielikult kolmandatele, rambivalguses tegutsevatele inimestele. Ilma võimaluseta lasta mõtted lendu või asjassepuutumatuid kommentaare pilduda või reklaamipausi ajal võileiba teha. Teater on asi, mis peaks siduma ja ühendama kogukonda - asja, mis tänapäeva üha kiiremini individualiseeruvas ühiskonnas on praktiliselt kadumas. Selles mõttes on ta tõesti igand, väljasuremisohus liik. Aga seda on ka kogukond, koosolemine, vahetu suhtlemine. Äkki see ongi meie probleem?
(Haha, vaat, kes patrioodiks hakkas - viimased paar aastat on mul selline teatritüdimus olnud, et reaalselt midagi vaatamas käia ei ole üldse viitsinud:D)
Oo, väga huvitav mõttekäik, Luni! Mina olen ikka arvanud, et lääne teater on välja kasvanud keskaegsest tsirkusest ja friikšõust (kreekla-rooma jumalusteteemalist temaatikat tabas koos Rooma kokkuvarisemisega katkestus). Ja et see tänapäevane intellektuaalsusele pretendeeriv teater on kurioosum ning teatri algsest ideest kaugenemine.
Selles suhtes tundub vodevill nagu just klassikaline teatrikunst...
asjadest
Seda, kust teater pärineb, ei ole veel päriselt selgeks vaieldud, aga mulle isiklikult meeldib riituse-teooria kõige rohkem. Et esimesed näitlejad olid šamaanid ja tants-muusika-lugu-kohalolu(sugestsioon, šamaani isiksuse paeluvus) olid kõik võrdse tähtsusega osad algsest etendusest. Antiigis oli see pühalikkus veel alles ja keskaja miraaklid ja piibli taasesitamine kirjaoskamatutele transformeeris müstilise sündmuse puhtalt sakraalseks. Sealt lipsas kuradi kuju laadaplatsile ja too oks teatri sugupuus kasvas siis edasi meelelahutuslikuks kergeks ajaviitmisvormiks, saavutades tohutu populaarsuse. Avangard ja performance natuke üritab tagasi pöörduda selle päris algse, šamaanide teatri juurde, aga kätketes ainult performatiivset osa ja jättes sakraalsuse kõrvale. Samas katarsis kui selline saab hinge vallata ikka siis, kui kuskil alateadvuses see sakraalsuse moment alles hoida ja lasta end müstitsismist kaasa viia.
Selles mõttes on klassikaline teatrikunst ambivalentne mõiste ja nihkuva tähendusega olenevalt sellest, millise teooria järgi klassikat määratletakse ja milline võimalikest tänapäevase teatri esiemadest Alguseks valitakse. Ma ise arvan, et kõik teooriad võivad vabalt korraga õiged olla, lihtsalt kui mina räägin teatrist, siis ma pean silmas seda, mille juured peituvad rituaalis ja mis püüdleb katarsise tekitamise poole, mitte sellest, mis kasvas välja saatana kujust miraaklites ja kandus meelelahutusüritusena populaarsust kogudes üle laadaplatside tänapäeva suveteatrini välja.
Lumi, see on siin varsti juba nagu mingi rahvaülikool :) Tänan veelkord.
Professionaalne kretinism tabab mind nii koertest kui teatrist rääkides:D
Lähetä kommentti