Käisin täna järel kirjal, millega mind määrati sõjaaja ametikohale. Olen nüüdsest kohustatud ilmuma mobilisatsioonipunkti. Kaasa tuleb võtta nõel ja niit, kompass, saapaviks ja "raha ning kirjatarbed omal äranägemisel". Panen sellega seoses kirja ühe vana meenutuse:
Sellest et ma olen eestlane ja mitte venelane, sain ma õige varakult aru. Esmajoones seetõttu, et vanaema naaber (vahemaa u 400m) oli venelane, keda kutsuti Vanavenelaseks, ja kes elas ihuüksinda oma luitunud ja hooldamata roosas majas. Tal oli sääreväristaja millega ta paar korda nädalas meie kuuri tagant mööda pinistas, et poodi minna. Märkasin, et umbes 40% juhtudest oli sääreväristaja katki ja Vanavenelane pidi seda ise käekõrval lükkama. Tal oli ka pikk habe -ja üldse nägi ta pisut päkapiku ja valgekaartlase ristsugutise moodi välja. Vanavenelane oli sõbralik ja lahke mees, kes pakkus mulle mõnikord ka kommi. Aga vanaema temaga eriti tegemist ei teinud. Ikkagi venelane.
Venelased olid ju vanaemale varemalt väga palju häda toonud. Mõnikord harva rääkis vanaema pisut oma läbielamistest Siberis (ta jalad külmusid, ja varbad tuli osaliselt amputeerida) ning arusaam, et venelased on kurjuse ja ülekohtu maaletoojad, sai mulle üha enam selgemaks.
Ent kõiga rohkem läksid mulle hinge isa sõnad (olin siis juba suurem poiss), kui ta rääkis sellest kuidas ta ise mäletas venelaste Valka tulekut, sõda ja sõjale järgnenud aega. Samuti lood vanaisa katsumustest Kotlase (surma)töölaagrites ning Eesti Laskurkorpuses. Sellest kuidas eestlased andsid Velikie Lukis ennast vangi lootusetus olukorras ümberpiiratud sakslastele ning võitlesid siis juba sakslaste poolel hukule määratutena venelaste vastu. Nende lugudega põimusid lood sellest, kuidas vanaisa oli ilma hoiatamata vene sõjaväeesheloniga Venemaale viidud (vanaisa oli vedurijuht), kuidas sakslased nende rongi pilbasteks pommitasid, misjärel vanaisa ennast mitu kuud metsas varjas ja lõpuks nälja sunnil mobiliseeritud eestlastega pidi liituma. Kirjeldused sellest kuidas Kotlasesse toodud 7000 eestlasest oli kevadeks elus umbes 4000 inimest olid vihatekitavad (laagri kõrval kõrgusid talvel riidad nälga surnud meestest). Isa rääkis ka sellest, kuidas Konstantin Päts oli lausunud kindral Laidoneri ettepaneku peale venelastele relvadega vastu astuda umbes sellised sõnad: “Meil pole piisavalt maad kuhu neid kõiki matta” -mis pidi tähendama seda, et Eesti alistumine ilma võitluseta oli vältimatu samm (võimalik et tegu on mingi linnalegendiga, aga mulle läks see väga südamesse). Lapsena oli isa ise näinud kuidas vene tankid Valka sisse sõitsid. Raudteetagune heinamaa oli neist mustanud.
Minu küsimusele, miks eestlased sellisele ebaõiglusele vastu ei hakanud, vastas isa sügava lootusetusega hääles: “Me oleme selleks liiga väike rahvas…, liiga väike rahvas….”. Need sõnad jäid mulle meelde ja närisid valusalt hinge. Isa resignatsioon ja leppimine juhtunuga näis mulle -lapsele -karjuvalt ülekohtune. “Mis siis, et me oleme väike rahvas! Mis sellest, et meid oleks võidetud! Nii ei saa! Kuni on relvad ja võimalus oma riigi vabaduse eest sõdida, tuleb seda teha! Eestlased poleks tohtinud vastupanuta alistuda! Me oleks pidanud võitlema!!!” -nii ma mõtlesin kuulates neid isa pajatusi. Minus võttis tasapisi maad viha kõigi venelaste vastu. Olid ju just venelased mu vanaema oma kodust nelja väikese lapsega Venemaale küüditanud ja püssitääkidega lakas heinu sorkinud, et vanaisa (emapoolset) üles leida, samal ajal kui vanaema hirmuga seda pealt vaatas (vanaisa oli tõesti heintes peidus kuid jäi õnneks terveks)? Kas polnud just venelased pärast vanaisa koertega mööda metsi jahtinud ja lõpuks teda kaheksa aastat sunnitööl hoidnud? Rääkimata kodu ja vara röövimisest? Eks olid need ju venelased, kes ajasid mobiliseeritud eestlaseid põlvini lumes Luki all sakslaste kuulipildujaid ründama? Need olid venelased, kes lasid öösel meestel miinipildujatules lamada, kuni hommikuks oli neljakümnest sõdurist alles vaid neli. Ja need eesti sõdurid ei surnud isegi mitte Eesti eest sõdides!!!
Sellise ülekohtuga ei tohtinud ju ometi leppida?!
Lisaks kuuldud lugudele, kujundas mu identiteeti ka sini-must-valge Eesti lipp, mis meil kodus olemas oli ja mida ma tohtisin põrandale laotada, et selle peal siis eestiaegsete sentide ja padrunikestadega mängida. Isa emal oli alles igasugust huvitavat vanaaegset kraami (ta oli olnud saksa keele õpetaja ja töötas sõja ajal saksa sõjaväelaatsaretis). Nii võisin ma sügaval Brežnevi valitsemisajal uurida kõikvõimalikku Wehrmachti atribuutikat: saksa kotkastega lusikaid, saksa tääki, münte, padrunikesti,”Signal!”ajakirju, vanaisa punaarmee medaleid (mida ta iial rinda ei pannud) jmt. Eriti lahe oli süüa saksa armee sööginõudest, mida kaunistasid uhked kotkad.
Jõudsin oma poliitilises arutelus loogilisele järeldusele, et sakslased olid head, sest nad tapsid palju kommuniste. Sain ka kuulda, et minu isa isa isa, oli olnud puhas “riigisakslane”, kes oli tulnud Saksamaalt Eestisse mõisavalitsejaks ja siin vanavanavanaemale vallaslapse teinud. Neil oli olnud koguni diil, et vanavanavanaisa aitab last koolitada ja ema kasvatab kuid kahjuks sai mees ise enne õnnetult surma ja diil läks vett vedama.
Kõik see kujundas minu arvamust nõukogude võimust mida ma õppisin sügavalt ja jäägitult vihkama…
Samuti tekkis mus veendumus, et ebaõiglusele ja ülekohtule tuleb igal juhul vastu hakata, sest "hääletu alistumine" ei päästa surmast, kannatustest ja orjapõlvest. Jonnakas vastupanu annab meile aga Aega -aega riigijuhtidele, et otsida diplomaatilist tuge, aega väejuhtidele, et organiseerida sõjalist abi, aega tsiviilisikutele, et lahkuda...ning keegi ei saa öelda, et "Eesti liitus vabatahtlikult". Ning isegi kui seda öeldakse, siis ei saa keegi kustutada mälestust vastupanust rahva mälust ja hingest.
