8" rauaga SIG karabiin. Vist ainukene Eestis. Kaba käib kokku. Rauale võib keerata summuti.
sunnuntai, lokakuuta 10, 2010
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid? (“Läänerindel muutuseta”, 1929)
3 kommenttia:
Ilu ON vaataja silmades. kaitseväteenistuses olles sai igasuguseid "pille" näpitud, aga meeldima ei hakanud. Püssirohuhaisu ka ei talunud. Puhastamine oli samuti hirmus tüütu. Aga mõõgad on väga ilusad!
Mõõk on sõjatehnoloogia täiuslikeim saavutus. Sealt edasi on vaid dekadents.
Tegelikult vaatasin ka ise peale postitust, et ega need püssid eriti ilusad pole, aga ei viitsinud teksti muutma hakata.
Ütleme nii: püssid pole reeglina kuigi ilusad kuid nad on tehnilises mõttes huvitavad.
Mis laadi mõõgatreeningust on jutt? Torkemõõk? Rapiir?
Ikka vehklemisest on juttu - epee, florett, espadron... Kuigi, ei tea et Eestis naised espadroniga väga tegeleksid. Epee-vehklemine on küll kõval järjel. Muidugi tahaks osata katana-käsitlemist - see oleks lõppeesmärk. Ent käsi on randmest liiga kinni ja ei tunne õigeid võtteid:) Aga katana on on kohe väga-väga ilus ja habras, mu meelest.
Teatud püssid (automaadid) on tehniliselt huvitavad küll, ent tänu lisaseadmetele nagu optiline sihik jne. Kuju ise on ju üsna muutumatu pikemat aega.
Eks mõõkadega ole sama lugu, ent metalli(ehis)tööks on mängumaa oluliselt suurem. Kartmata, et riist naeruväärseks muutub:)
Lähetä kommentti