Tavalised inimesed ehk teavad kuskil oma mahasurutud alateadvuses, et siinsamas -meie keskel -elab igasuguseid kahtlaseid hulle, kes tegelevad asjadega, millega normaalsed inimesed ei tegele.
Võtame näiteks triatlonistid ja maratoonarid. Iga normaalne inimene saab paugupealt aru, et see on täielik hullumeelsus -joosta mitu tundi järjest ilma mingi selge eesmärgita. Sest arukad inimesed läbivad nii pikkasid vahemaid ikka auto või rattaga.
Siis on veel tohutu hulk neid, kes õhtu saabudes tõmbavad selga liibuvad kombinesoonid (mis on juba ise imelik) -ja suunduvad pimedatele pargiteedele rulluisutama (või rattaga sõitma). See sõitmine ise on minu arvates puhas kattevari ja asja tegelik mõte on jalakäiate ja laste ehmatamine ja hirmutamine. Kujutan ette, kui õnnelikud nad on, kui neil õnnestub kellegist tohutu kiirusega napilt mööda tuhiseda. Mõned eriti agressiivsed rulluisutajad kasutavad isegi keppe, mille nad rahumeelsetele jalakäiatele tihti peaaegu silma torkavad...
Mootorispordist ei tasu üldse rääkida, sest tegemist on otsese sõjaga looduse vastu. Mootorisportlaste alamkihti võime me tihti näha rolleritel ja mootorratastel ühise mütsakuna mööda linna kimamas ja päevaund magavate beebide und häirimas. Mootorisportlaste salajaseks eesmärgiks näib olevat üldise turvatunde lõhkumine ja efektiivne fossilkütuste hävitamine. Loodust nad igatahes ei salli...
Siis on veel olemas püssimehed.
Püssimeestega on see asi, et ükskõik mida nad teevad või räägivad -tegelikult mõtlevad nad vaid ühest asjast.
Ning südamepõhjas on nad kõik veidi pettunud, et nad ei saa oma harrastusega tegeleda seal, kus tuju tuleb (nagu maratoonarid) vaid peavad minema mingitesse spetsiaalsetesse kohtadesse ja enne mitu avaldust kirjutama. Samuti on nad pahased, et riik ei toteeri laskemoona, sest see on üpris kallis.
Ometi on nad õnnelikud, et nad niigi palju saavad. Püssirohusuits ja ja läikivad padrunid tekitavad neis õnne -ja ärevuseseguse tunde, mille nimel on nad valmis täitma igat seadusesätet ja ühiskondlikku ootust...
Sellel laupäeval ja pühapäeval kogunevadki paljud laskurid Männikule, et maha pidada järjekordne vintpüssi praktilise laskmise võistlus "Sügisrifle 2010". Laupäeval tehakse esimene pauk kl 10.00. Staged on väga loodussäästlikud (ehitatud igasugustest vanadest jääkidest) ning üldmulje on nagu kuskil Aafrika slummis. Distantsid on 300-100-50 ja 10 m. Ilm tõotab tulla külm ja lörtsine.
Ilmselt on kaitseriivi kohmetunud sõrmedega raske maha saada...
tiistaina, lokakuuta 05, 2010
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
3 kommenttia:
nujah... nii see kuldne keskiga saabub. märkad ja aasid.:)
Karm jah. Kõik kordub. Inimesed ei muutu. Evolutsioon seisab juba tuhandeid aastaid...
...vaid asjad meie ümber muutuvad:)
Lähetä kommentti