Eile tuli meeleliigutusest peaaegu nutt peale, kui tee ääres lepavõsa ja küntud põldu silmasin. Kogu ümbrus oli haruldaselt niiske ja lostunud ning kuidagi sõnulseletamatult suursugune. Võsa oli tuttavlikult trotslik ja põld oli ka kuidagi väga mõtlik. Ja ringi vaadates puges hinge vaikne uhkus oma vapra ja kohkumatu isamaa pärast. Minu meelest just nii ongi hea. Ning ainult eestlased teavad, et tänane hallus ei tähenda seda, et see ongi kõik. Kevadel möllab seesama lepistik tuhandes rohelises toonis.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti