Näitus koosnes pirakatsest u 30 cm pikkustest nn prossidest. Kuigi sama hästi saaks neid kasutada krunnihoidikutena.
Võib julgelt öelda, et kui autor hakkab enda kujutisi valmistama, peaks keegi temaga nelja silma all tõsiselt vestlema, sest kui nii edasi läheb, muutub kunstnik peagi tohutuks eneseimetlejaks (loodame, et Villuga seda siiski niipea ei juhtu). Ei lähe kaua, kui kunstnik kaotab huvi kõige muu vastu peale iseenda...
See on tore asi. Mingi islamivastane artefakt. Autor ise arvas küll, et tegemist on "lihtsalt kuuga", aga keda ta lollitab -mundris mees ja must kuu -siin võib tegu olla vaid islamisatsiooni tauniva taiesega. Väga julge väljaastumine...
Noh -siin pole eriti midagi mõelda -kõik on kohe selge. "Kellele lüüakse hingekella?". Ja kuigi loomeinimesed kisavad nüüd kooris: "Sulle!", siis meie teame, et loomeinimesed kordavad tihti vaid ammukulunud klišeesid, ning Tõde on kusagil mujal. Hingekella lüüakse neile, kelle aeg on läbi saanud. Neile, kelle kaardid on otsas. Neile, kes tõmbasid vale loosi.
* * *
Üldiselt tuleb tunnistada, et kriitikuna kunstinäitustel viibimine on naljakas ettevõtmine -eriti siis, kui kuulata, kui valesti kunstnikud ise oma loomingut mõistavad. Ma olen päris veendunud, et kõik kunstikriitikud teavad, et kunstnikud on vaid heatahtlikud ullikesed, kes pingutavad ja näevad vaeva, et teha võimast kunsti -kuid kes ei jaga enda loodud kunstist ise mõhkugi. Ilma kriitiku analüüsita on kunstnik oma taiestega nagu kodutu oma kilekottidega -näha on, et on mingid suured pambud, aga erilist väärtust sellel nagunii pole...
Kunstnikud tegelikult ei tea mida nad teinud on. Alles kriitik ütleb seda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti