Teadupärast on maalinäitused enamjaolt üpris kahtlased nähtused, sest maalikunstnikud ei suuda kuidagi oma ängi vaos hoida ja üritavad seda maalide abil juhuslikele inimestele kaela valada (kohati tundub isegi, et nad üritavad ängiga manipuleerides vaataja üle kontrolli saavutada ja neid mingiteks biorobotiteks programmeerida). Just sellepärast on Kristi Kongi Draakoni Galeriis avatud maalinäitus (või-mis-iganes) väga tore, sest see ei ürita vaatajad süümepiinades väänlema panna. Vastupidi. Peale vaatamist tekib kohe hea isu ja sa hakkad kaaluma, kas mitte minna lähedalasuvasse kohvikusse sõõrikuid või mõnda šokolaadikooki sööma. Mõistlik inimene saab kohe pihta, et tegemist on näitusega, kus pole vaja hakata mõtlema kannatuste ja sulle osaks saanud ülekohtu peale vaid võib lihtsalt elust rõõmu tunda.Selles kontekstis oli kummaline jälgida, kuidas mõned publiku seast püüdisid siiski järgijätmatult pilte vanu tuttavaid ängi-tööriistu kasutades lahti šifreerida. Meestel olid nii mõtlikud näod...
Samuti ei saanudki päris aru, miks Kristi ise enda näitust nii segasel moel kommenteeris -justkui vabandades, et ta sellise hea näituse tegi? Küllap on ka tema sellest ängi-teemast mõjutatud ning tunneb, et kollase ja roosa värvi kõrvuti kasutamine pole tõsiseltvõetav kunst...
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti